Kotli meisterlik võistlustöö, mille mahtude paigutus sai aluseks lõplikule projektile, vastas rohkem kui ükski teine tema projektidest samaaegse saksa arhitektuuri ideaalidele. Lõplikus projektis ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930. aastate lõpu esindustraditsionalism. Hoone keskel on avar vestibüül ja selle kohal läbi kahe korruse saal. Piki tänavaid paiknevates tiibades, mida pikendati 1950.-ndate aastate lõpus (arh. A. Kuvasto), on ruumid kahel pool koridori. 3. 1940-1963 3.1. Eluloost 1940. aasta murranguliste sündmuste järel loodi riigiettevõttest ,,Ehitaja" ehitustrust ja Kergetööstuse Rahvakomissariaadi juurde Projekteerimise Keskus, mille direktoriks määrati A. Kotli. Seega säilitas ta sisuliselt oma endise koha. Positiivse ellusuhtumisega A.Kotli tegutses aktiivselt. Lisaks põhitööle õpetas ta esimesel nõukogude aastal mööbli projekteerimist J. Koorti nim. Rakenduskunsti koolis
tööjõuna kasutavate Saksa sõjavangide seas õnneks olema Joonis 6 üks arhitektuuriplastikale spetsialiseerunud sculptor, kes oskuslikult parandas tules ja vihmas murenenud dolomiidist raiddetalie, mille segutoon tänu ühele hambatehnikust vangile saavutati väga täpne. Taasvalminud hoone anti 1947 Teaduste Akadeemiale, 1952 jõudis ta täita oblastikomitee ülesandeid ja 1953 kolis sisse Eesti põllumajandusülikool. Henn Kuvasto projekti järgi ehitati 1950.aastate lõpul mõlemad tiivad pikemaks. A.Kotli ja E.Lohu lõplikus projektis, kus säilis A.Kotli mahtude paigutus ja ruumilahendus, ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930.aastate lõpu esindustraditsionalism. Sellele osutavad ajastuomane kelpkatus,akende kuju ja tüüpilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Portikuse täies ulatuses säilitamine lõplikul fassaadil annab põhjust
annaabi.ee 
