7 sihtasutust, kes suudaks aineliselt maja osta, muuseumi luua ja seda hiljem korras pidada. Tehti ettepanek, et maja ostaks Haridusministeerium ja annaks selle siis linnale kasutamiseks, linn on oma nõusoleku selleks andnud. Käsitööliste selts tõstis maja hinna kohe 40 000 kroonile. Nüüd hakkasid sündmused õige kiiresti arenema. J. Teder olla hiljem meenutanud, et toonane linnapea Fritz Suit olevat talle kuvalt öelnud ostkem maja ära, varsti pole meil selle oma rahaga midagi teha. 1939. aastal lubas K. Päts tema käsutada olevaist rahadest 10 000 krooni, 20 000 reserveeritakse kultuurikapitalist kolmeaastase maksegraafikuga. 20 000 krooni kavatsetakse laenata Pikalaenupangast. 1940. aasta 29. veebruaril kirjutati alla ostu-müügi lepingu eelnõu VEKASi ja Võru Linnavalitsuse vahel, hinnaks jäi 33 000 krooni. Lepingu lõplikuks sõlmimiseks oli vaja võimalikult kiiresti ostusumma kokku saada
aasta seisuga sunnitöölisi Venemaal peaaegu ei olnudki ja selle põhjuseks oli see, et vangide jaoks ei olnud piisavalt tööd.*61 Sellegipoolest oli sunnitöö seadustikus üks raskemaid karis- tusi NS artikli 17 järgi.*62 Karistuse raskus annab tunnistust sellest, et seadusandja nägi usuvastases süüteos rasket kuritegu, mida oli vaja karistada rangemalt kui teisi vargusi. Süüdistatav esitas otsuse peale apellatsiooni ja kohtupalat tegi otsuses muudatuse. Süüdistatav jäi jät- kuvalt kõikides toimepandud tegudes süüdi, kuid tema karistuse pikkust vähendati 5 aastani, sest kohtu- palati arvates oli tegemist esimese kohtuastme ebamõistliku lahendiga. Selline kohtupalati otsus viitab sel- lele, et kõrgem instants ei näinud, et toimepandud vargus oleks olnud nii raske süütegu, et süüdistatavat 8-aastase sunnitööga karistada. Karistuse ülemmäära asemel leidis kohtupalat, et mõistlikuks karistuseks kirikuvara varguse eest oli 5 aastat sunnitööd
annaabi.ee 
