sa kindlasti kohe esimese korraga ei märka. Ma usun, et eriti poistel oleks väga huvitav uurida erinevaid sõjariistu, samal ajal lugedes kaasahaaravat lugu seiklustega poisist. 4.3 Minu kriteeriumidele vastasid ka taanlase Rasmus Bregnhoi illustratsioonid oma raamatule "Lähme suure vennaga välja". Mulle meeldis illustratsioon, kus teose peategelane, väike vend istus pardi seljas, kes oli temast mitu korda suurem ja kus teised pardid kükitasid kuutides. Selline asi pole reaalsuses võimalik, aga pildil nägi see väga huvitav välja. Värvid olid kirkad. Samas ühel teisel samast raamatust pärit illustratsioonil, kus väike vend jooksis kummituste eest ära, olid värvid väga tumedad ning sünged, aga see ei muutnud illustratsiooni halvemaks. Värvid ning detailid olid ikka huvitavad ning kutsuvad. 4.4 Minu lemmikutesse kuulus ka venelanna Victorya Stesleva illustratsioon E. T. A. Hoffmanni raamatule "Kuldpott"
Naine näitas ka naabrimutile oma juba 17. surevat kana. Kana käis mööda õue ringi ja oksendas. lesk tahtis kanale vett anda, kuid see ei tahtnud juua. Järgmisel hetkel hakkas kana verd oksendama, järgmisel hetkel kukkus külili, ning siis ajas jalad teava poole ja jäi liikumatult lamama. Kutsuti kirikuisa palvet lugema kanadele. Keegi aga ei saanud teada, et samal õhtul kärvas ka naabrimehel kolm kana ja kukk ära. Pärast palvust aga surid ka teised kanad lese kuutides. Hommikul oli aga Personalnaja tänavas elus ainult kolm kana ja õhtuks olid ka need surnud. Käis ringi kuulutus "kanakatk". Sellest "katkust" sai ka Prsikov mõjutatud. Ajakirjanikud ei andnud talle ikka rahu ja ta pidi telefoni hargilt ära tõstma, et üldse midagi teha saaks. Kui ta õhtul koju jõudis, oli talle 17 kõnet tulnud. Üks, ainus, mis teda huvitas, oli tervishoiu komissaarilt. Lisaks tuli tema juurde "nõukogude vabariigis tegutsevate välismaa saatkondade
annaabi.ee 
