nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Ta nägi palju vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega, kes kiusas Andrest nii nagu jaksas. Samuti oli ta suur kavatseja ja plaanitseja kui asi oli tema maas, sest kohe kui ta tallu tuli, tegi koheselt plaane, mida selle kohaga peale hakata. ,,Ega see nõnda igaveseks ei jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksas ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju, kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu." Samas oli ta ka väga aus. ,,Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei võinud loobuda, kui oled aus inimene." Andres isana: Ta soovis lastele paremat tulevikku, ise rabades võimalikult palju tööd
Elutee käib risti-rästi Isa, Poja, Vaimu ees, Siiski maitseb elu hästi, Kui saab selle kurja ilma sees Vilista, vilista! (Sic transit. . . lhk. 19). Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel ,,Tõest ja õigusest" värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm: Uuh kuuradi, Jussi juuradi, Rangjalgadi, kenuskaeladi, Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus, Sest et Mari vahet Andres jõlkus. (Tõde ja õigus, lhk. 241). 2. Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast. Hansen-Tammsaare esimesi valgele pääsenud jutustuskatseid võib tagasi jälgida ta õpilasaastaisse Tartus. 1900 sügisel ilmus vanas Tartu ,,Postimehes" väike uudisjutt ,,Kilgivere Kustas" tundmatu algaja sulest. A. H.
annaabi.ee 
