Selleks, et saada infot lendoravate elust ja harjumustest on Eestimaa Looduse Fond, annetuste abiga, varustanud lendoravad raadiosaatjatega. Raadiosaatjate abil on võimalik teada saada, kui palju ja millise taimestikuga liikumisteid pidi lendoravad ringi liiguvad. Väikeste saatjate patareid peavad vastu kuni kümme kuud ning saatjate signaali saab vastuvõtjatega jälgida kilomeetri raadiuses. Praeguseks on välja tulnud, et nad kasutavad liikumiskoridorina ka kuusenoorendikke, mis neile alaliseks elupaigaks ei sobi. On ka selgunud, et meie isased lendoravad vahetavad päris sageli pesaõõnsusi ega ütle ära ka oravate risupesade kasutamisest. Terve öö kestnud lendorava jälgimise tulemusena on selgunud, et nad tulevad välja täielikus pimeduses ja selle varjus nad ka oma kuni kilomeetri pikkuse öise rännaku lõpetavad, pugedes teinekord esialgsest mitmesaja meetri kaugusel asuvasse teise pesapuusse. Kui sageli
metsanduses olulist tähtsust. Meie metsade graatsilisem sõraline, eelmistest pisemakasvulisem metskits e. kabris (Capreolus capreolus) on küll arvukas (ca 80000 isendit) jahiloom ja eelistab elada vahelduvatel ja avatud kultuurmaastikuil. Suurtesse metsamassiividesse meeleldi ei lähe. Toiduks tarvitab suveperioodil mitmesuguseid rohttaimi ja talveperioodil puude ja põõsaste, oksi, võrseid ning pungi. Erilist kahju metsamajandusele ei tee, talvel kahjustavad vahel kuusenoorendikke, süües ära kuuse ladvakasvud, samuti kahjustades noori tamme- ja saarekultuure. Noores eas suudab kuusk külgoksast uue ladva kasvatada ja see pole eluliselt ohtlik. Sokud nühivad enne jooksuaega ja selle ajal sarvi nahast puhtaks vastu puid ja põõsaid, valides nendeks puudeks meelsasti võõrliigid, eriti lehised. Kobras (Castor fiber) on meie kõige suurem näriline. Vees aitab kopral ujuda lai saba ja tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Tänaseks päevaks on kobras meil
annaabi.ee 
