Saelaudadest katuste eelkäijaks olid käsitsi lõhestatud kisklaudadest katused. Esimene kord kisklaudu asetatakse siin roovlattidele vertikaalselt. Vihmavee tkkeks ja lume sissetuiskamise vastu kaetakse lauad kasethuga, millele laotakse teine kord kisklaudu. Katusehari kaetakse kuusekoorega ning see omakorda turbakorraga, mis ei lase kuusekoorel kortsu tombuda. Saelaudadest katuseid on traditsiooniliselt tehtud 2-3 cm paksustest männi- vi kuuselaudadest, mida on Eestis katustele paigaldatud philiselt kahel erineval moel: horisontaalselt ja vertikaalselt. Kaldservaga laudadest katus. Tegemist on käsitsi servatud saelaudadega, millede servamisnurk on umbes 45°-50°. Lauad kinnitatakse sarikatele ülestikku servatud ääred kohakuti. Selliselt toodeldud laudadega katuselt voolab vesi hästi maha. Kuna lauad ei asetse tihedalt uksteise vastas, vib tugeva tuule korral siiski ka vett sisse pressida. Samas tagavad olemasolevad pilud
Kuusk on hoopis väiksema säilivusega ning nõrgem puu kui mänd, seevastu aga ei pakata ega kõmmelda nii kergesti. Parimaks tarbepuuks peeti sookuuske. Nii nagu mänd on ka kuusk laialdast kasutamist leidnud ehitustöödel (palkide ja laudadena) ja osalt ka mööbliesemete valmistamisel. Noori kuuski on palju kasutatud katuselattideks ja -roigasteks, samuti on need peamiseks rehevarrepuuks. Asendamatu oli kuusk laudnõude valmistamisel, kus eriti veenõud valmistatakse kõik kuuselaudadest. Üldtuntud oli 1 kuusepuu hea kõla, mistõttu kuusest valmistati muusikariistu. Kask – aurkask, ka sookask – on meil ainus laiemalt levinud tiheda, kõva ja painduva puiduga puuliik, mistõttu tema tähtsus tarbepuuna oli väga suur. Seejuures oli tal aga ka mitmeid olulisi puudusi – ta on halvasti lõhastuv, muutub seistes hapraks ja pehkib ruttu niiskuse käes. Reegliks oli kasest rattarummude ja -pöidade
annaabi.ee 
