Palju keskpärast ajaviite kirjandust Ka 80ndate alguses olmeline vaatepunkt- argielu sündmused psüühikasse süvenemata. Proosa kasvas kvantitatiivselt. Ülimenukad: S. Anniko ,,Rusikad" E. Rannet ,,Kivid ja leib" R. Kaugver -enamik romaane.. ,,Tee isa juurde", ,,Meie pole süüdi", ,,Vanamees tahab koju" A. Uustulnd ,,Tuulte tallermaa" E. Tegova ,,Humalaaias" jt A. Beekman ,,Valikuvõimalus" naistekas Vähem sotsialismi ummikutest, nt Kuusbergi ,,Vihmapiisad<" Juhtkohal romaan, pikem proosa.
motiivid, olid sunnitud eesti rahva kallal toime nii nõukogulik koolisüsteem, iseseisvusaega pandud ja pandavat vägivalda kokkuvõttes taga igatsev vanem põlvkond kui ka mõnes ikkagi kas välja vabandama või isegi õigustama inimeses veel säilinud usk Jumalasse. (näiteks Paul Kuusbergi“Enn Kalmu kaks Kolhoosidesse ajamise aegset absurdi mina”, 1961, või Villem Grossi “Tii vasirutus”, maigulist olustikku õnnestus nüüd kirjeldada 1962), milleks väliseesti autoreil puudus Heino Kiigel oma “Tondiöömajas”, mis sai 1967. igasugune ajend. aasta romaanivõistlusel küll I auhinna, kuid
Mats Traat, Jüri ja Ülo Tuulik, Teet Kallas, Aimée Beekman. Proosa moderniseerus 1960. aastate algul. Põimiti 26 ajatasandeid, paisati segi sündmuste kronoloogia, kõrvutati ja vahetati vaatepunkte. Siiski oli kesksel kohal realistlik sotsiaalpoliitiline või -psühholoogiline romaan. Kirjutati lähiminevikust, kuid mitte täit tõde (Paul Kuusbergi "Enn Kalmu kaks mina" ja "Südasuvel", Lilli Prometi "Meesteta küla", Raimond Kaugveri "Nelikümmend küünalt", sh stalinismi repressioonidest Paul Kuusbergi "Andres Lapeteuse juhtum", Enn Vetemaa "Pillimees"), vihjati kaasaja puudustele (Villem Gross "Müüa pooleliolev individuaalelumaja", Heino Kiik "Tondiöömaja" ,1970, kirjeldab kolhoosielu 1940-50. aastatel koomilisest aspektist, kritiseerib peremehetunde kadumist). Kirjutati ajaloost Jaan Kross, Mats Traat
laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve kunstile vs. sümboolne õõnestustöö lavalaudadel (Pesti 2009: 35, 42–47),
annaabi.ee 
