Kuidas siis nii, tundub ju kõik nii lihtne? Ometi on põhjus täiesti olemas: kui klassikaline suusasamm sarnaneb aastatuhandetega sisse harjunud kõndimise ja jooksmisega, siis uisutõuge on kuidagi kunstlik. Jalgu tuleb väänata viltu, tõugata ei saa täistallalt, tasakaalu tuleb viia ühelt jalalt teisele jne. Kui nüüd paralleele luua, siis võiks arvata, et samamoodi keeruline on pika kuurordiajalooga Pärnul saada tugevaks muis valdkondades kui turism ja kuurordimajandus. Ometigi on see lausa hädavajalik- et kõik munad ühes korvis poleks. Selleks, et parim osa noortest jääks Pärnusse, mitte ei suunduks pärast ülikooli lõpetamist pealinna, on meil vaja arendada oma tööstuspotentsiaali, leida oma niss innovaatilistes majandusharudes. Me teeme juba neid samme, kuid me ei liugle veel. Esimesed tõsisemad mäenõlvad võtavad meid päris läbi. Olgu selleks siis Euroopa
(lagendik ümberringi) linnakorterisse, vahetati riided ja mindi Vanasse Parki prome- neerima, keeglit veeretama või kontserti kuulama. Rannas ei toimunud sel ajal mitte midagi. (Aller 1977: 1315) Esimese Eesti Vabariigi ajal, 1919. aastal ei olnud tegelikkuses veel selge, milline suund võetakse. Loodi küll haljastus- ja kuurordikomisjon, kuid 1924. aastani oli ranna- 30 piirkond vaikne ja linnal oli mõte anda kuurordimajandus erakätesse. Siis katsetati Tallinna eeskujul Raekülas esmakordselt segaranda. Tallinnas tehti segarand juba 1923. aastal. Päris segaranna sai Pärnu keskranna näol alles 1925. aastal. Sellest hetkest algas tõeline rannaelu ja pruuniks päevitamise kultuur. (Schmidt 1986: 69) Seetõttu hakati tegema liivarandu, liiva veeti randa nii käsitsi kui ka hobusega. Kuni 1940. aastani oli Pärnu rannas ainult märgliiv, sest puudus tehnoloogia ranna täitmiseks piisaval määral,
annaabi.ee 
