Film läks erinevatel andmetel maksma umbes 25 000 – 30 000 Eesti krooni, mida finantseerisid Päevaleht, Theodor Lutsu Filmiproduktisoon ja Suomi-Filmi. Filmi stsenaristideks olid Alfred Rüütli, Theodor Luts ja Aksella Luts. Linateos räägib maalikunstniku Arno ja tantsijanna Helja suveromansist Eesti pankranniku maalilise looduse taustal. Nende romanssi sekkub ootamatul rikas preili Margot, kes meelitab Arno Pärnusse lõbusat kuurordielu nautima. Helja jääb aga pankrannikule armsama järele igatsema. Pärast „Päikese laste“ edukat läbilööki töötas Luts Eesti Kultuurifilmis. 1928 – 1930 tulid ekraanile suured dokumentaal- ja õppefilmid „Noorsõduri esimesed päevad“, „Kas tunned maad…“, „Gaas! Gaas! Gaas!“, „Meie läänerannik ja saared“, „Kihnu“ ja „Ruhno“. Mõnesse neist lülitas autor lavastatud lõike või rakendas mängufilmi dramaturgiavõtteid.
Teisel korrusel asuvad volikogu istungite saal ja linnavalitsuse istungite ruum. Pärnu raekoja suurepärase akustikaga saal on juba aastakümneid kasutusel ka kontsertsaalina. Siin toimuvad festivalid ja kammerkontserdid ning esinevad rahvusvahelise suurusjärgu tähed. Pärnu rand Pärnu rand on Pärnu linna uhkus ja identiteedi kandja olnud juba kauem kui sada aastat. Kuigi tervisevetel käimise alguseks loetakse aastat 1838, siis kuurordielu puhkes Pärnus õitsele XIX sajandi lõpul, kui linn võttis selle arendamise oma ülesandeks. Kuurordile lisandus sihipärane suvevõõrastele orienteeritud kinnisvaraarendus rannapiirkonnas. Tegemist oli pikaajalise ja tulevikku suunatud projektiga, sest tervis on olnud igale inimesele igal ajal kallis asi ja Pärnul on selle hoidmiseks paljugi pakkuda. Nüüd võib Pärnu ennast rahulikult nimetada Eesti kuurordiks, linnaruum oma haljastuse ja hoonestusega viitab sellele
annaabi.ee 
