kõik inimesed iga päev sunnitud neile küsimustele lahendusi leidma. Kas on õigus Carl Gustav Jungil, kui ta arvab teolooge vahel elavat ,,elevandiluutornis"? Kristlus ei murra tema sõnutsi pead kurja küsimuse üle, kuna Jumalat mõistetakse hea sünonüümina. Juba peale tema nähtud kahest suurest sõjast raskeima Teise Maailmasõja lõppu ning Hiroshimat kirjutab Jung: ,,Kuid kaasaegse inimese jaoks on lood hoopis teised. Me oleme üle elanud nii kuulmatuid ning sokeerivaid asju, et küsimus, kas sellised asjad on mingil moel lepitatavad pildiga heast Jumalast, on muutunud põletavalt päevakohaseks. See pole enam probleem, millega tegelevad teoloogiliste seminaride eksperdid, vaid üleilmne religioonialane luupainaja, mille lahendamisele isegi minusugune ,,ilmik" teoloogia alal saab ning vahest isegi peab andma oma panuse." (JUNG 2002:119) Kõike eelpool nimetatut arvestades peaksime eneselt küsima: kas traditsiooniline kristlik
Mida ütleks küll minu isa, kes pani mulle südamele, et austaksin kardinali, kui ta teaks, ei viibin niisuguste paganate seas?» Seepärast võib arvata, ilma et tarvitseks seda ütelda, et d'Artagnan ei julgenud jutuajamisest osa võtta: ta ainult kuulas, silmad pärani ja kõrvad kikkis, pingutades kõiki viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetused meeles, tundis ta siiski, et maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma kuulmatuid asju, mis siin sündisid. Kuna d'Artagnan oli täiesti tundmatu härra de Treville'i õukondlastele ja teda nähti siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. Selle küsimuse peale esitles d'Artagnan ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Treville'i kaasmaalane, ning palus kammerteenrit, kes oli tulnud teda küsitlema, et ta härra de Treville'ilt paluks lühikese audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda.
annaabi.ee 
