roomasid tagasi vette, tõmbamaks teisi kaldale, et päästa neid uppumisest. Paljudel juhtudel said päästetud nende silme all uuesti haavata või said nad ise pihta." Sakslaste trump Omahal oli järsk pankrannik, mis võimaldas neil maabuvaid ameeriklasi kuulipildujatest ja suurtükkidest niita. Kehva ilma tõttu uppus ameeriklaste 1. diviisile toeks saadetud 32 ujuvtankist kakskümmend seitse. Meeletuid kaotusi kandnud dessantvägede päästjaks sai lakkamatu kuulipildujatuli Briti ja Ameerika laevadelt, mis päeva edenedes hakkas sakslaste kaitset õõnestama. Surmapõlglike ellujäänud ohvitseride juhtimisel suutsid ameeriklased järk-järgult pangale tungida ning vaenlast vaigistama asuda. Päeva lõpuks oli Vierville'i küla ameeriklaste käes, nagu ka kõik viis Omaha Beachile viivat maanteed. Kell 18 võis Churchill Briti Alamkojas teatada, et liitlasi on Normandia vallutamisel saatnud edu. Inimkaotused olid olnud märksa väiksemad, kui kardeti
aga leitnant Saar kolmveerand versta kaugusel. Endast 400 meetri kauguselt avasid punaväelased ägeda kuulipilduja- ning püssitule, mida toetas mõlemalt poolt soomusrongi ja soomusauto külgtuli. Mehed viskusid maha, kuid jätkasid Kuperjanovi õhutusel edasitungi. Ühe aheliku tiivalt teise juurde liikumise hetkel tabas leitnanti aga kella 13.15. paiku, seega vaid pool tundi pärast lahingu algust, kuul, mis haavas teda väga tõsiselt. Leitnanti tabas tõenäoliselt kas kuulipildujatuli vastase soomusrongilt või ka mõisast, Nõukogude ajal levitatud oletus, et Kuperjanovi võisid maha lasta oma mehed, ei ole tõsiseltvõetav. Partisanid jätkasidki edasiliikumist ning jõudsid mõisa pargini, kuid olid suurte kaotuste ja vastase suure surve tõttu sunnitud kaitsele taanduma. Paju mõisa esimene vallutuskatse oli seega tagasi löödud. Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005. Urmas Salo. Paju lahing - müüt ja tegelikkus
annaabi.ee 
