ette, kuid sattus teisele ja kolmandale kaitsejoonele ja hävitati. Samas asuti pärast kella 10 uute tankide ja suurtükitule toetusel juba üldisele vasturünnakule. Vaenlase sissemurded likvideeriti. Lahingus sai haavata 20. üksiku SS-jalaväepataljoni (pataljon Narwa) ülem kapten Wallner, keda asus asendama Oskar Ruut. 24. juuli õhtupoolikul ründas venelane suure hulga jalaväega Auvere-Vanamõisa suunal asunud kaitsjaid, kuid ründajad niideti kuulipildujatulega maha. Enne päikeseloojangut üritas üks vaenlase kompanii rünnata 45. rügemendi ja 47. rügemendi I. pataljoni liitekohta, kuid satuti 45. rügemendi I. pataljoni parempoolsele kompaniile, mis oli senistest lahingutest üldse kõrvale jäänud ja neil oli piisavalt jõudu, et ründajad hävitada. Rohkem sel päeval rünnakuid ei korraldatud. 24. juulile järgnes rahulik öö. Kaitsjad korrastasid oma positsioone ja ridu. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi
Järelejätmatu energiaga jätkas see väeosa 23.juunil edasitungi lõunasse, kuigi ta kaks roodu al.- kpt. Peeter Koltsi juhatusel olid pöördunud Roopa peale ning seepärast polgust maha jäänud. Ootamata terve väeosa koondumist, otsustas polguülem sama päeva õhtul rünnata viie rooduga Rauddiviisi kindlustatud positsioone Engelshardshofi juures. Et sakslaste kaevikud olid rindelt kaitstud traattõketega, siis tõkestati meie kallaletung selles suunas esialgu sakslaste suurtüki- ja kuulipildujatulega. Erilist vaprust osutas selles lahingus n.-allohv. Herman Klaasen, kes luurepatrulli juhina sai ülesande hiilida vaenlase kaitsepositsiooni lähedusse ja hankida selle kohta võimalikult täpseid andmeid. Osavalt maastikku kasutades roomas luurepatrull sakslaste kaevikuteni, kus hoolsa vaatlusega kogus kõik vajalikud teated. Üheaegselt kallaletungiga rindelt saatis polguülem 3. roodu al.-ltn. Johan Tomsoni juhatusel haarama sakslaste seisukohti lääne poolt. 3.roodul
Linna kutsuti Elbe-äärseks Firenzeks, see oli üks Saksamaa kaunemaid linnu. 13. veebruaril 1945 elas Dresdenis väidetavalt 950 000 inimest, neist 250 000 sõjapõgenikku (naised ja lapsed). Inglased sooritasid kaks rünnakulainet – kokku 650 000 süütepommi, koos fugasspommidega 2659 tonni. Kolmandas rünnakulaines olid USA B-17 lennukid – 771 tonni pomme. Teine ja kolmas laine oli planeeritud nii, et pommid tabaksid majade vahel töötavaid päästjaid. Hävitajad niitsid madallennul kuulipildujatulega hullunud inimesi. Dresden põles 7 päeva. 90 000 maja hävis. Väikseim arvatav hukkunute arv oli 35 000, suurim üle 100 000 inimese. Stateegilises ja sõjalises mõttes polnud Drezdenil mingit tähtsust!!! 31. mail 1942 ründas Kölni 1046 Inglise pommitajat. Tsiviilisikuid tapeti lihtsalt hirmu külvamiseks. Teises Maailmasõjas langes Saksamaale 1,35 miljonit tonni pomme, neist 55,8% linnadele ja liiklussõlmedele,
annaabi.ee 
