üldse võiks end nimetada tõeliseks teaduseks. St selleks, et pidada monad teadust ja sellest tulenevaid väiteid tõeks, peab teadus täitma erinevaid aspekte nagu nt kontrollitavus, korratavus, intersubjektiivsus jms. Teiseks, eksisteerib ka teaduse vorm institutsioonina (ühiskondlik/teoreetiline). Institutsiooniks võib pidada erinevaid teadusorganisatsiooni/ülikoole ning need muudavad teadust nähtavaks. Kui terve institutsioon kõneleb teadusest, siis on see rohkem kuuldavam, kui nt ainuüksi müni professor sellest räägiks. Institutsioon on ka üldjuhul ühiskondlik organisatsioon. Kolmandaks aspektiks on aga teaduse eetilisus. Teaduse eetilisus tähendab seda, et teadus peab jälgima mingeid väärtushinnanguid ja moraalprintsiipe. 4. On olemas neli uuringuliiki: puhas alusuuring, toodetele orienteeritud uuring, rakendusele orienteeritud alusuuring ning alusuuringule orienteeritud rakendusuuring. Uurimine universumi
50ndate hirm, subliminaalsed sõnumid, rakenduspsühologia reklaamis. Kõik see on teaduslik (J.B. Watson, kuulus biheivoristlik prühholoog läks reklaami tegema) Probleemi püstitus moodsas ühiskonnas ei ole mitte see (mitte ainult), et meil ei peaks olema halba kunsti, vaid see, kas saab olemas olla ühiskonda, mis põhineb ainult formaalsel ratsionaalsusel ja utilitaarsel individualismil? Mis juhtub vajadustega külluse ühiskonnas? Durkheim: vajadus ja anoomia Esimene ja kõige kuuldavam teoreetik, kes sõdus individualistlik-unitilitaarse ühiskonna vastu. Oli kindel, et solidaarsus tekib ka modernses ühiskonnas, kuid mitte utilitarismi kaudu. Igaühe isiklikust kasust ei piisa, on vaja ühtset sidumast raamistikku (moraalset), et näiteks teha isegi lepinguid. Durkheim oli funktsionalist ja arvas, et seal kus on anoomia seal süsteem ei toimi, ei funka. Solidaarsus ja sostiaalsed sidemed põhinevad olemuslikel mitte ainult
annaabi.ee 
