Keskel suur laud paari tooliga. Teised toolid paremal seina ääres. Laua tagaotsas kõrgend, kus torkab silma midagi aujärje või mahuka tugitooli taolist. Toa kolmest uksest kaks on tagaseinas: üks lauast pahemalt kuningale, teine peagu paremas nurgas teenritele. Kolmas uks, kust tulevad ülemad, asub paremas seinas. Eesriide kerkides laual põleb küünal ja noorteener Mathias tõstab toole laua äärde. Kostab vali koputus paremalt tagaseina ukselt, aga noorteener ei võta seda kuuldavakski. Alles kui uks hakkab mürtsuma, läheb ta aeglasel saamul avama.) NARR (astub sisse, kummaski käes haruldane küünlajalg süütamata küünaldega; valgete juustega, kahvatu, kõhn ja kortsunud nägu; räägib vanainimeselikult pisut sosinal ja tödinal, siiski arusaadavalt; samm käbe, kuid kangete liikmete tõttu lohisev.) Ta on pahane, et miks noorteener talle ust ei avanud. Nad patravad pikalt. Noormees tahab akent
kokku kuuluvad, seda ei osanud ta endale seletada, ta ainult tundis, et nad kuuluvad kuidagi kokku. Kindlasti! Oo, temagi ehk võiks nõnda elada, kui ta oskaks nõnda mängida! ,,Kas kuulsite, kui ma mängisin?" küsis Timusk Indrekult selle sisse astudes. ,,Mul pani lihtsalt hinge kinni," vastas Indrek millegi pärast punastudes. ,,See on mul sest ajast saadik, kus meil oli siin oma orkester ja peod," seletas Timusk, ilma et oleks võtnud kuuldavakski Indreku vaimustust. Need lihtsad sõnad panid Indreku otse võpatama. Tähendab ka siin on ilusamad ajad enne teda möödas. Nagu Vargamäelgi! Seal vibutavate kaskedega, millega võidi alla lasta, nii et külm tuul käib südamest läbi, siin pidude ja helidega, mis nöörivad sul hinge ja panevad südame peksma. Imelik on ilmaelu, ikka jääd sa nagu hiljaks! Aastate kestel pidi Indrek veel nii mõnigi kord seda
annaabi.ee 
