rõõmu ja viha. Aga oletame näiteks, et heliloojalt tellitakse leinamuusika seoses kuninga surmaga. Heliloojal on aga elus üliõnnelik periood - ta on just abiellunud kauni noore naisega, palka anti juurde, lubati välisreisile jne. Kas ta peaks leinamuusika kirjutamisest loobuma? Ei, sest ta teab kuidas leinamuusikat kirjutada, milliste vahenditega leinameeleolu muusikas luua. Kui seda teost nüüd kunagi hiljem kontserdisaalis ette kantakse, peaks teoses peituv leinameeleolu ka kuulajatesse üle kanduma kas kogu kontserdipublik peaks nüüd nutma puhkema? Ei, hoopiski mitte, publik hakkab teose lõppedes hoopis plaksutama. Nad on saanud muusikast kunstilise elamuse Muusika on kõige vahetum kunst - ta ei vaja ei lõuendit ega raamatulehti. Kui muusik improviseerib, elab ta tunde muusikainstrumendi kaudu välja samal hetkel, kui kuulaja selle vastu võtab. Aga sellest kunstist ei jää mitte midagi materiaalset (=käega katsutavat) järele. Muusika kulgeb ajas
tegemise juurde ei kutsutud. Tema on peale Led Zeppelini lõppu produtseerinud selliseid esinejaid nagu R.E.M. Progressiivne (intellektuaalne) rock, jazzrock ja fusion. Progerocki kui nähtuse hiilgeaeg oli 1970. aastate algupoolel, mis oli muusikas suurte ideaalide ja lootuste ajastu. Need ideaalid oli nii suured, et vaevalt niisugune avaralt haarav lootusega segunenud fantaasia enam kunagi rockmuusikasse naaseb. See oli puhang, mis jättis olulisi jälgi järeltulevasse muusikasse ja kuulajatesse. Nende stiilide kaks tähtsamat eeldust olid: pillimeeste üldine mängutaseme tõus ja stuudioelektroonika ning pillide täiustumine (süntesaatorid). Ideid ammutati erinevate rahvaste rahvamuusikast ja isegi klassikalisest muusikast. Enamus intellektuaalrokki mängivatest ansamblitest on pärit Inglismaalt ja paljudel muusikutel oli klassikaline muusikaharidus. Tuntumad ans. on "Emerson, Lake & Palmer", "King Crimson", "Yes",
annaabi.ee 
