7 4 kollaste lõikudega on vaheldusrikkam kui ussinahk, oma saartega üksikuteks harudeks rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni ebamääraselt esile 130 toob ja laseb uduvinest suuri tornipäid nähtavale tulla; või võtke kas või seesama tume siluett, elustage varjudega ta tuhandete tippude ja katuseharjade teravnurki ning laske tal siis järsku mingi haikala sakilise lõualuuna joonistuda õhtutaeva vasekarva taustale. Ja võrrelge siis! Kui te aga tahate endisest linnast muljet saada, mida teile praegune Pariis enam anda ei
horisondil. Mileedil oli teekonna ajal õnnestunud vabastada nöör oma jalgade ümbert; jõudes kaldale, hüppas ta kergelt maale ja põgenes. Kuid maapind oli niiske, nõlvakule jõudes ta libises ja kukkus põlvili. Ilmselt valdas teda ebausklik mõte -- ta sai aru, et taevas keeldub teda abistamast, ja ta jäi samasse asendisse, nagu ta oli, pea langetatud ja käed koos. Siis nähti teiselt kaldalt, kuidas timukas tõstis aeglaselt mõlemad käed. Kuukiir peegeldus ta laia mõõga teral, käed langesid alla. Oli kuulda mõõga vihinat ja ohvri karjatust, ning peatu keha vajus löögi all kokku. Siis võttis timukas oma punase mantli, asetas selle maha, pani sellesse keha ning viskas sinna pea, sidus mantli nurkipidi kokku, asetas oma õlale ja astus tagasi paati. Lysi keskele jõudes peatas ta paadi ja tõstis oma koorma jõe kohale. «Teostugu jumalik õiglus!» hüüdis ta kõva häälega.
annaabi.ee 
