Bigbändide populaarsus vähenes. Kuid just siis, kui asjad ei paistnud hästi, lõpetas Ellington kriitikute ennatlikud jutud ,,langusest". See juhtus 1956.a Newporti festivalil, kus Ellington oli välja kuulutatud vaid ühena teiste ahvatluste seas. Keegi ei oodanud midagi erakordset, kuid tema etteaste osutus festivali kulminatsiooniks. Duke mängis oma vana ,,Diminuendo and Crescendo in Blue", mis oli üks tema esimesi pikemaid kompositisoone, Paul Gonsalves puhus kuueminutilise vaimustava tenorsaksofoni soolo ja band tekitas sellise kaasakiskuva drive'i, millist polnud keegi Ellingtonilt juba pikka aega kuulnud. Ellington taastas oma populaarsuse ning mõne aja päarast sündis rida uusi meistriteoseid, eelkõige Sheakspeare'i süit ,,Such Sweet Thunder", pühendusega Stratfordis peetavale Shakespeare'i festivalile. 1967. a suri Billy Strayhorn helilooja, pianist ja arranzeerija kellega Ellington edukat koostööd tegi. 1970
Norra sõudjad treenisid samuti merepinnal ja nende treeninguplaan oli üles ehitatud peamiselt madala intensiivsusega vastupidavustreeningule. Keskmine treeningumaht oli mõlemas treeningugrupis sarnane, keskmiselt 160 km nädalas. Taani sõudjad vähendasid võistlusnädalatel koormust, Norra sõudjate treeningumaht jäi samaks. 2,5 kuu pärast oli vastupidavustreeningu grupis maksimaalne hapniku tarbimine suurenenud keskmiselt 8,2% ja keskmine võimsus kuueminutilise maksimaalse sõudeergomeetri testi ajal 6,6%. Samas ei täheldatud 2,5 kuu jooksul nende näitajate mingeid muutusi intervalltreeningu rühmas. Tegelikult mõlema näitaja väärtus isegi mõneti vähenes võistlusperioodi alguses juunis ja juulis ning väärtused taastusid alles treeningulaagris kolm nädalat enne maailmameistrivõistluste algust. Uuringu põhjal võib järeldada, et eliitsõudjatel on vastupidavustreening aeroobse töövõime arendamiseks parem kui intervalltreening
annaabi.ee 
