Iga noore tippsportlase jaoks on taktika areng ning tehnika kõige alus. Füüsilisest tegevusest, headest kiirusnäitajatest ja tugevusest ei ole vähimatki kasu, kui neid ei osata õigesti rakendada. Sportlase elus on treenimise ajal kriitilisi perioode, mille ajal saadav kasu on tavaliselt suurem. On hämmastav tõdeda, et üks sportlane, kellel on kindel soov võita, võib teha nii tohutult tööd ühe eesmärgi saavutamiseks. Loendamatud tunnid higi valamist jõusaalis, kuudepikkused eemalolekud kodust ning igatsus lähedaste järele, mis paneb nii mõnegi sportlase loobuma oma karjäärist. Pidev treenimine võidu nimel eeldab ranget enesedistsipliini. On väheseid, kes on valmis selliseid pingutusi läbi elama, sest ühel hetkel on murdumise võimalus suur. Sport kui enese teostamise viis ei kõla hästi mitte ainult indiviidi, vaid ka rahvusluse tasandil. Eesti Olümpiakomitee juht Mart Siimann on öelnud, kui sõjad välja jätta, on suured
filosoofilise mõtte-ja kirjatööga 16. eluaastaks juba alustanud (muuseas Edinburgi ülikooli astus ta 12.aastaselt ja teadusliku kraadi sai 17.aastaselt. Sihtinud esialgu juristi karjääri (ta ema perekonnas olid juristid), jättis ta siiski need õpingud pooleli ja pühendus filosoofiale, kuid haris end ka matemaatikas, loodusteaduses, ajaloos ja kirjanduses. Selle otsusega, mida ta ei saanud kuidagi lepitada oma range kalvinistliku kasvatusega, kaasnesid kuudepikkused rängad depressioonid. Olles ajutiselt elatist teeninud kontoriametnikuna, sõitis ta Prantsusmaale, kus elas poolteist aastat tagasitõmbunult ning kirjutades ,,Traktaat inimloomusest". Hiljem kandideeris edutult Edinburghi professori kohale, kuid teda kahtlustati ateismis ja nii sai temast kindral Sinclairi erasekretär. 1752-57 tegutses Edinburghi advokaatide raamatukogu hoidjana ja 1763 läks Briti saadiku erasekretärina Pariisi, kus oli
annaabi.ee 
