Suur osavõtjate arv tingis Eesti meistrivõistluste läbiviimise mitmeetapilistena ja motokrossi propageerimise huvides erinevatel krossiradadel. Esimene ja õnnestunud katse tehti 1968. Aastal. Võistlus paikadeks valiti kuus krossirada. Kõikides masinaklassides võisteldi kolmel etapil. Naised, noored ja mehed 350 cm3 soolo ja sama kubatuuriga külgvankriga mootorratastel võistlesid Kohtla-Järvel, Lelles ja Kundas. Sõidud noorte 175-, meeste 125-,175-,250- ja 500- kuubikulistel masinatel korraldati Võrus, Valgas ja Viljandis. Meistrivõistlustel oli esimene etapp 4.Mail ja viimane 1.Septembril. Analoogset võistlussüsteemi kasutati ka mitmel järgneval aastal, siis jäeti need võistluste rohkuse tõttu ära ja mindi tagasi vana süsteemi juurde 7 Kõikide suuremate meie vabariigis toimunud krosside jaoks hakati valmistama võistluskavasi.
kuna aastatega oli klubi teinud väga palju ära motospordi arendamisel. Alles kümme aastat hiljem hakkasid kutseharidus õppeasutused tegelema motospordiga, kuid siis ei saanud see kunagi enam sellist hoogu sisse nagu oli olnud viiekümnendatel ja kuuekümnendatel. (Kaldmaa „Krossirajal“ Lk40) 5 1977 aastal tundus, et hakati motosporti tabanud mõõnast üle saama, kui lootustandavalt esinesid meie järelkasvu parimad sõitjad. 50-kuubikulistel said eestlased H.Muuli ja A.Tomson kaksikvõidu ning ka noorte klassis tuli esikoht Eestisse R.Sinimaa arvelt. Järgneval aastal tõusis krossivaimustus Eestis veelgi, kui valmisid mitmed rajad ja võistlejate arv kasvas suuresti. Kõige rohkem tööd tegid ära Kohtla-Järve ja „Voka“ spordiklubi aktivistid. Nende aktivistide eestvedamisel rajati Pühajõe äärde ajakohane krossibaas, mis kujunes peagi tähtsaks motovõistluste areeniks
annaabi.ee 
