mõnede õpetajate jaoks lihtsalt hall mass, kellele tuleb vajalikud asjad ära rääkida ja siis lasta neil tööd mingile positiivsele hindele ära teha. Põhikooli lõpetamiste aegu kuuleme teleuudistest väljalangejate protsentidest, kuid intervjueeritakse mitte neid vaid edasipääsenuid, kedagi ei huvita väljalangejate mõtted ja tunded. Keegi ei hooli eriti sellest, mis saab nendest inimestest edasi. Peale põhikooli. Mingis mõttes on need, kelle eluunistus ei olnud minna kutsekasse ja saada mingil erialal profiks, nagu elust väljalangejad. Ainus erinevus sõjaga, et elust võib välja langeda mitmes mõttes ja seega mitu korda. Kuid ka edasipääsenutele käiks nagu lahing edasi. Kõige rohkem muretsetakse selle üle, et 9. klassi lõpueksam ikka tehtud saaks, peale seda ei ole enam kool kohustuslik, st. õpetajad ei pea enam nende õpilastega suvel mässama. Siiski on veel olemas ka erandeid. Mõneti on õpetajate taolisi võimalusi isegi riigi enda poolt piiratud. Miks
Mis me sellest järeldada võime, ärge uskuge kõike mida räägitakse, aga kui tahate usaldada siis ennem kontrollige muidu saate pikku päid ja jalgu ja siis on hädaldamist kui palju. Elus käib kõik järge mööda, järjekorras on asjad: kõige pealt saab olla laps, mõelda lapse eas kelleks saada, kasvavad suureks, lähevad kooli .õpivad, lõpetavad põhikooli. Kasvavad veel suuremaks lähevad juba keskkooli, lõpetavad ka selle, siis kes ülikooli või kutsekasse, õpivad ja saavad selleks kelleks nad tahavad, mitte keegi ei saa kellelegi öelda et nii sina saad selleks ja sina selleks. Igaüks teab ise enda eest, kelleks nad saada tahavad, kui lähebki natuke asjad untsu, siis iga inimene õpib oma vigadest ja järgmine kord teeb teistmoodi, selleks pole vaja olla mingi geenius, et saavutada seda mida ise kõige rohkem ihkad või saada tahad. Me olemegi loodud selleks, et õppida, teha tööd ja riigi kassat üleval
annaabi.ee 
