järgu Vabadusrist ja kingiti talu Väike-Maarja lähedal. Pitka on autasustaud veel I klassi Kotkaristiga, Inglise Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristiga ning Läti Karutapja ordeni II klassi aumärgiga. "Kontraadmiral Johan Pitka teened võitluses iseseisvuse eest, rahvusväeosade loomisel ja Vabadussõjas on ainulaadsed. Nad on kantud omakasupüüdmatusest, palavast isamaa-armastusest, tervest mõistusest ja raugematust optimismist. Tema teened on kirjutatud kustumatute tähtedega Eesti vabadusvõitluse ajaloosse," kirjutab Fred Limberg oma raamtus "Isamaa eest". Johan Pitkast oli saanud kangelane. Ta oli üks neist, kelle Inglise valitsus tõstis Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval aadliseisusesse. Vabadussõja järel kirjutas K. A. Hindrey: " Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga üksteisele taha, üks erakond sööb teist, õitseb korrupsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peaaegu täielikult." Ja Pitka ei talunud seda
otsustasid. Esimene neist, Klotho, ketras iga sureliku elulõnga ja määras, kui kaua keegi elab. Kui lõng katki lõigati, lõppes ka üks elu. Teine saatusejumalanna, Lachesis, võttis kinnisilmi loosi, mis pidi iga sureliku osaks olema. See, hea või halb, oli sureliku saatus. Keegi ei saanud saatusejumalannadest määratud elukäiku muuta, sest kolmas õde, Atropos, märkis suurde kirjarulli muutumatute ja kustumatute tähtedega üles kõik, mida teised 2 õde olid juba otsustanud. Ja seda, mis oli kirja pandud, ei saanud ka saatusejumalannad ise maha kustutada. Sellised julmad, ranged ja väärikad olid saatusejumalannad. Eraldi armutuist saatusejumalannaist elas Olümposel aga ka lahke ja helde jumalanna, kes läkitas inimestele üksnes häid ande. See oli õnne ja küllusejumalanna ning tema nimi oli Fortuna. Käes hoidis ta Amaltheia sarve
annaabi.ee 
