ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132). On siiski üks, mis iialgi ei sure (1:132). See sfinks, mis hinge süües aina lisa küsib, on Mure (1:132). Ei kummardunud pea, vaid saatust trotsis. Ei murdnud lootusetus selle meelt, kes ennastunustavalt tõde otsis (1:160). Ta sirget käiku käis veel pimesigi (1:160). Kui juhtub vast, et vihmades ja vilus poolvargsi liginema kipub tusk, su väike naeratus kõik kortsud silub ning jälle headusesse kasvab usk (1:176). Kustumatuks jääb mu suule viimne suudlus panti, ka veel siis, kui juba tuulde kõik me saatus kanti (1:142). Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)... Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188). Sind enda lähedale igatsesin, ma ise teel olin sinu jälgedes (1:188). Ma vaimun kõnni kaema paiku noid, ma miis, kel joba lagipää puulhõrre, kel elutraavli joba kaunis loid (2:71). Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät,
"Meister ja Margarita" on tegelikult teos teoses- kirjaniku sule kaudu kirjutab raamatut samuti Meister (ma kirjutan tegelase nime suure tähega, kuna minu arvates on ta seda väärt). Kuid ega raamat ei olegi vahest kõige tähtsam, mida antud tegelane loob - on Meistri ja Margarita vaheline armastuski eelkõike looming. Bulgakov näitab, et kuigi mõlemal osapoolel (antud juhul Meistril ja Margarital, kuid üldiselt kõigil armastajatel) on oma nõrkused ja vead, võib nende armastus osutuda kustumatuks ja võitmatuks- jah, isegi surematuks. Ideaalne armastus (täiesti ennast ohverdav) oleks seega võimalik? Muidugi on tegemist müstifikatsiooniga. Me võime öelda, et pole võimalik, et kurat liiguks reaalses maailmas. Kuid tegelikult oleneb kõik sellest, millisel tasandil me seda lahti mõtestame. Ümberkaudses tähenduses osutuvad paljud näiliselt võimatud asjad tegelikkuses eksisteerivateks. Seega on iga müstifikatsioon eelkõige loomulik,
annaabi.ee 
