sõna lõpus, satub see ka vastavalt tugevale taktiosale. Orkestrimuusika Honeggeri orkestrimuusikast on tuntumad tema viis sõmfooniat, varasest loomingust kaks sümfoonilist pilti "Pacific 231" ja "Rugby" (1928), samuti Kontsertiino klaverile ja orkestrile (1924) ning Tsellokontsert (1929). Sensatsiooniline menu saatis juba sümfoonilise pildi "Pacific 231" (1923) esiettekannet, mida dirigeeris Sergei Kussewitzky. Teos püüab illustratiivselt edasi anda auruveduri hääli: liikuma hakkamist, rataste kolksumist ja vilet. "Pacific 231"- st sai korraks isegi tehnikaajastu sõmbol ning teos tõi Honeggerile ka laiema rahvusvahelise tunnustuse, kuigi ilmusid ka karikatuurid, kus teda rongijuhina kujutati. Muusikaliselt ülesehituselt on "Pacific 231" rida järjestikuseid variatsioone, milles rütm on väga teravmeelselt seotud tempoga. Nimelt tuginevad variatsioonid järk- järgult lühenevate
See oli vahest ka põhjus, miks helilooja loobus oma kavatsusest anda etüüdpiltidele programmilised pealkirjad, kuna need oleksid osutunud liiga piiratuiks ega oleks suutnud haarata kogu väljenduseskaalat. On teada, et peaaegu kõikide nende palade aluseks oli heliloojal mingi kindel programm, mida ta aga ei soovinud avaldada. Mõningaid neist on Rahmaninov siiski avaldanud itaalia helilooja Ottorino Respighile, kes Sergei Kussewitzky palvel orkestreeris 1930. aastal mõned etüüdpildid. Rahmaninovi etüüdpildid on mõneti sarnased tema prelüüdidega. Kui püüda täpsemalt määratleda nendevahelisi zanrilisi erinevusi, siis peab ütlema, et oma eesmärgilt ning muusikaliselt kujundlikkuselt on need küllaltki lähedased -- paljud neist võiksid pigem kuuluda prelüüdide hulka ja vastupidi -- mitmed prelüüdid on oma mängutehnilise eesmärgi poolest võrreldavad pigem etüüdpiltidega
annaabi.ee 
