aegadel). Piir ajutise monogaamia ja järjestikuse polügüünia vahel on seetõttu tihti üsna kokkuleppeline. Polügüünia esineb näiteks enamikul imetajatel; o o polüandria (mitmemehepidamine), kus üks emane paarub mitme isasega, igal isasel aga on vaid üks emane sigimispartner Jaguneb analoogselt polügüüniale. Polüandria on võrreldes polügüüniaga suhteliselt harv nähtus, esineb lindudest näiteks mõnedel kurvitsalistel; o o polügünandria (segaabielu), kus nii emased kui ka isased paaruvad mitme partneriga, seega segu polügüüniast ja polüandriast. Esineb näiteks teatavail lindudel; o o promiskuiteet (valimatu paarumine), kus mingeid kindlaid paarisuhteid üldse ei esine ja paarumine toimub valimatult kellega juhtub. Promiskuiteet (ja ka polügünandria) iseloomustab näiteks paljusid kalu. Paarumissüsteemid ja vanemhoole tüübid
Lindude jäljed Linnud toetuvad maapinnal kõndides ainult varvastele ning jookse, mis moodustab jala varvastele kõige lähemal paikneva osa, ei puuduta maad. Linnu jalal ei ole kunagi rohkem kui neli varvast., millest tavaliselt kolm on suunatud ettepoole ja üks taha. Jalgade kuju kajastub ka jälgedes, varieerub palju ja räägib eri liikide ja liigirühmade elukeskkonnast, eluviisidest ja mõnikord ka toitumisviisidest. Nii suurendab veelindude jalgade pindala ujulest, kurvitsalistel jälle on pikad, saledad varbad, mis haraliaetuna sobivad ka väga pehmel pinnasel kõndimiseks. Kanaliste varbad aga on lühikesed ja töntsakad, jooksmiseks kohastunud ning neil on jäikade, harjaselaadsetest sarvsopistustest moodustunud lumeking, mis aitab lumes liikuda. Värvulistel omakorda on pikk painduv tagavarvas, mis esivarvaste poole painutatuna tagab tugeva haarde oksa ümber. Linnud liiguvad maapinnal kas hüpeldes, kõndides või joostes. Hüplemisjäljed paiknevad
annaabi.ee 
