Kuidas maa sai päästetud Kord taevast sai jääkive sajatud Ei jäljeta möödund see aeg. Sai maakoor siis tõsiselt haavatud Ja rahvalgi elust sai vaev. Neil teid poldud loodud, et joosta. Ka varju ei peitunud nad. Vaid võitlema joosti siis hoogsalt, Et rahu maal saabuks vaid. See sõda ei lõppenud peagi Pruunpunaseks värvus me muld. Ja vaenlasi leidus ka sealgi, Kus kurjust kui rauas kuld. See vaen vist ei olekski lõppend, Kuid Taevastel kahju sai meist. Nii appi nad meile siis tõttand Ja päästnud meid kurvemast loost.
Maal on Picasso lillemalisest ajastust. Õlivärvidega maalitud pildil on kasutatud paksult ja intensiivselt värve. Suurelt on näha sinise-oranzi vastandikulisust, klassitsism. Õiepärg poisi peas on kui aupaiste, halo. Seinale maalitud lilled kui tiivad, justkui noormees oled kuidagi Picasso ingel, päästja. Piip ta käes, kui ka ta hoiak näitavad idüllilisust. Poiss istus Picasso galeriis, kui seda maaliti/joonistati. Figure dans un Fateuil (1909-1910) Pilt on Picasso kurvemast ajast. Õlivärvidega maalitud, on kasutatud paksult musta. Kujutatud on kubismi võttega paljast naist istumas toolil. Värvid on tumedad, beezikad ja hallikad, analüütiline kubism.
* Samal perioodil avanesid mu silmad kahe ohu suhtes, mida ma varem vaevu vaid nimeliselt tundsin ja mille tähendust saksa rahva saatusele ma loomulikult ei mõistnud. Ma räägin marksismist ja juutlusest. Viin see on linn, mis nii paljudele näib olevat suurepäraste meelelahutuste kohaks, õnnelike inimeste pidude lin-naks, - see Viin on minu jaoks, kahjuks, ainult elavaks mälestuseks kõige kurvemast perioodist minu elus. Veel nüüdki kutsub see linn minus esile ainult kõige raskemaid mälestusi. Viin selles sõnas sulandusid minu jaoks kokku 5 aastat ränka muret ja loobumisi. 5 aastat, mille kestel ma teenisin endale tüki leiba mustatöölisena, hiljem alga-ja joonestajana; ma elasin sõna otseses mõttes poolnäljas ja ei mäleta neist aegadest end mitte kunagi täissöönuna. Nälg oli minu kõige
annaabi.ee 
