Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."(lk.21) ,,Me polnud veel juurdunud. Sõda uhtus meid ära. Teistele, meist vanematele, on sõda ajutine vaheaeg, ja nad oskavad sellest kaugemale mõelda. Meid aga haaras ta oma küüsi ja me ei tea, millega see lõpeb. Esialgu teame ainult seda, et me kummalisel ja raskemeelsel kombel tooreks oleme muutunud, ehkki me isegi nii sageli enam ei kurvatse." Vanematel inimestel on kergem sõjast tagasi pöörduda. Neil on enne sõtta astumist olnud all kindel põhi: neil on naised, lapsed, elukutse ja huvid, mis on tugevad. Sõda ei saa neid ära võtta. Neil kahekümneaastastel noortel inimestel, kes alles olid astumas ellu, et luua seda põhja, pole midagi kindlat, kuhu tagasi pöörduda. Neil on küll vanemad, kuid seda pole palju. Nii ongi just neil kõige raskem kohaneda ja pöörduda tagasi
ebamääraseks, justkui fotoaparaat, kuhu kaks ülesvõtet teineteise otsa on pildistatud. Isegi ta hääl kõlab tuhkselt." ,,Sõda uhtus meid ära.Teistele, meist vanematele, on sõda ajutine vaheaeg ja nad oskavad sellest kaugemale mõelda. Meid aga haaras ta oma küüsi ja meie ei tea, millega see lõppeb. Esialgu teame ainult seda, et me kummalisel ja raskemeelsel kombel tooreks oleme muutunud, ehhki me isegi nii sageli enam ei kurvatse." ,,Meie sõjaväeline väljaõpe kestis 10 nädalat ja selle aja vältel kujundati meid otsustavamalt ümber kui kümne kooliaasta jooksul. Me veendusime, algul imestunult, siis kibestunult ja viimaks ükskõikselt, et mitte mõistus ei näi olevat otsustava tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill." ,,Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel
annaabi.ee 
