visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet, ebameeldivaid olukordi, pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer-Lichte märgisüsteemide tabeli abiga püüan leida, mis tähendusi need märgid kogu etendusele annavad. Eelkõige keskendun muusikale, helidele, valguse ning värvide mänglemisele, kehakeelele ja zestidele ning püüan avada ka nende tähendusi. Uksed pannakse kinni ning tuled kustuvad; algab etendus. Lava on pime, justkui
saatel. Lesbose saare lüürikute luutused olid määratud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas. Koorilüürika lätted on folkloorsed, koor oli rituaalne- nii tantsis kui ka laulis. Alaliigid: Hümn, ood, epniikon (kiidulaul võitjate auks nt spordis), tüüpiline oli dooria murre. Lihtsamad lüürika liigid on eleegia ja jamb. Nüüdisaja kirjandusteaduses nimetatakse eleegiaks (tavaliselt saadeti puhkpilliga) kurvatoonilist luuletust mis tahes värsimõõdus; antiikajal aga, olnud ürgselt leinalaul, kujunes see teatavas vormis, nimelt nn. eleegilistes distihhonides kirjutatud mitmesuguse sisuga luuletute üldnimetuseks. Selline distihhon koosneb heksameetrist ja pentameetrist (sisaldab nagu heksam.-gi kuus värsitõusu, ent mille kolmas ja kuues värsijalg on mõlemad kahanenud üheks pikaks rõhusilbiks; kolmanda värsijala järel asub tsensuur, mis jagab värsijala pooleks (kummaski 2,5 daktülit). Pentam
annaabi.ee 
