Mäeküla piimamees 19. sajandi Eestis olid inimesed vaesed ning elu oli raske, tehti mõisnike juures tööd ning oma maad tavainimestel ei olnud. Talutööd tegevad inimesed pidid mõisnikele makse maksma. Selle aja eestlastel ei olnud perekonnanimesid. Mina sain vaadatu põhjal aru, et nii Tõnul kui Jaanil ei olnud perekonnanime vaid neid kutsuti nende talu nime järgi Tõnu Prillupiks ja Jaan Kuruks. Mõisnike elu oli uhke ja külluslik, nad elasid suures majas ning nende heaks töötasid teenijad ja talunikud. Mõisnikud riietusid uhketesse rõivastesse ning nende söögilaual oli serviis ja hõbenõud. Toidulaud oli mõisnikel palju külluslikum ja suurem kui tavainimestel, kel oli toitu vaid jao pärast. Talunike eluhooned olid ehitatud palkidest, uksed olid madalad ja lävepakud kõrged. Tubasid oli vähe, enamasti üks või kaks ning põrandat kattis muld
Prillup lootis varsti pääseda. Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida, võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada - see üksi juba on tasu kõige eest. Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse. Tõnu t ä h e n d a b nüüd midagi - jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma. Ka Maril läks hästi. Ta kais pidevalt linnas, tõi lastele kingitusi ja sai endale asju osta. Ja rahul on kolmaski lepinguosaline. Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta nooreneb. Tema põsenahk lööb selguma, kui mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes, ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis palju uut tabavat.
annaabi.ee 
