Oleme täna tähistamas üht toredat päeva. Nimelt lõpetamist. Kolm ja pool aastat kurja vaeva näinud, ajusid ragistanud ning viimaks finishini jõudnud. Mäletate meie esimest koolipäeva? Mina kül mitte. Kuid pole hullu! On muud mida meenutada. Näiteks. Kui paljud teist pidasid Rannarit ja Kaurit vendadeks esimesed paar nädalat? Mhh? Nali naljaks. Kuid ajame vähe tõsisemat juttu ka. Me oleme kaugele jõudnud. Palju läbi elanud ning seetõttu kiitust väärt. Ja ma ei mõtle ainult kursuslasi. Pean silmas kogu töötajaskonda. Me oleme koos naernud, pead murdnud, stressi talunud ja ehk isegi pisaraid valanud. Kõik see on meid ainult tugevamaks muutnud. Tee oli raske ning kurbusega pean teatama, üha raskemaks see tee meil läheb. Kuid mis ma halvast vatran, vaatleme ikka positiivset külge. Hariduse baas olemas. Kellel soov ja huvi. Võimalus minna edasi õppima. Ja ega see tee meil viimne lahkuminek ole. Kindlalt juhtume üksteisega tänaval kokku või ühine edasine koolitee
avalduvad eri tingimustes eri viisil. Klassiviisilise instrueerimise puhul edastatakse instruktsioonid põhiliselt õpetajalt õpilas- tele, mis tähendab, et info jõuab õpilasteni samal ajahetkel ja samal viisil. See on ühesuu- naline kommunikatsiooniprotsess. Õpetaja-koolitaja võib teatud ulatuses kontrollida sellise kommunikatsiooniprotsessi tulemusi, näiteks eksamineerides kursuslasi edastatud infot puu- dutavates küsimustes. Kuid vastassuunaline kommunikatsiooniprotsess õpilaselt õpetajani, mis võimaldaks õpilasel väljendada oma arusaamise määra talle edastatud sõnumist, on sel- lisel juhul üsna piiratud. Tavaliselt toimub see vaid õpetaja küsimustele vastavate vastuste vormis. Kuid ka küsimuste esitamist viisil, mis eeldab teatud kindlaid spetsiifilisi vastuseid, võib pidada ühesuunaliseks kommunikatsioonisüsteemiks.
annaabi.ee 
