Lõpp Neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel jõuab Rotterdami Erasmus oma kuulsuse lagipunkti: sadu aastaid pole Euroopas kedagi kuulsamat olnud. Kuuekümnesena, väsinuna ja kurnatuna, istub Erasmus Freiburgis taas oma raamatute taga. Aina rohkem kuivab väike keha kokku, aina rohkem sarnaneb õrn kortsuline tuhande kurruga nägu pärgamendile, mis on täis kirjutatud müstilisi märke ja kirjatähti, ning mees, kes kunagi kirglikult uskus maailma ülestõusmisse vaimu läbi, inimkonna uuenemisse puhtama inimlikkuse läbi, muutub ajapikku kibestunuks, pilklikuks ja irooniliseks. Tujukana nagu kõik eakad vanapoisid, kurdab ta aina teaduste allakäigu, vaenlaste pahasoovlikkuse, elukalliduse ja petistest pankurite üle, halva ja hapu veini üle; suur pettunu tunneb end üha võõramana
Torbiklimuseid peeti väljasurnuiks, kuid 1952. aastal avastati esimene nüüdisaegne liik. Veel hiljuti tunti torbilimuseid üksnes kivististe ehk fossiilidena. Alles 1952. aastal tõstis Taani süvamereekspeditsioon ootamatult laeva pardale selle klassi nüüdisaegseid esindajaid liigi Neopilina galatheae. Neopilina koda katab üsna kõrget sisusekotti koos väikese ja nõrgalt eraldunud peaga ning ümmargust iminapakujulist jalga. Sisusekoti serv on ääristatud kurruga - mantliga. Lai mantlivagu ümbritseb jalga igast küljest. Külgedel, mantlivao põhjas asuvad omapärased lõpused, viis kummalgi küljel. Nende kõrval on neerude avad. Pärak asetseb tagapool. Jala eesserva ja suu vahel asub kaks kimpu kombitsakujulisi jätkeid. Suu on ümbritsetud sagaratega. Ei ole ka ühist arvamust selle liigi eluviisi suhtes. Pärast Neopilina avastamist, mis nagu uuesti elustas loomarühma, kes arvati olevat välja surnud juba väga ammusel geoloogilisel
annaabi.ee 
