inimeste maailmavaate ja tõekspidamiste kujundamisele, pööras nõukogude võim sellele eriti suurt tähelepanu.Üsna varsti, peale nõukogude võimu kehtestamist, võeti vastu seadus Eesti Vabariigis 1918.-1940. aastal ilmunud kirjavara keelamist ja hävitamist puudutavad otsused. Otsus võeti vastu 22. augustil 1940. Põhjuseks toodi, et raamatukogudes, antikvarjaatide, raamatupoodides leidub hulgaliselt reaktsioonilist kirjandust. Keelustati n-ö laimu-, ässitus- ja suurkodanlike kurnajate ideoloogiat propageeriv kirjandus. Käibelt kõrvaldati ka ekspluateerimist sisaldavad kirjutised ja usuline kirjandus. Otsus puudutas ka perioodilist kirjandust. Keelatud kirjanduse välja selgitamiseks ja kõrvaldamiseks anti aega 1. septemrini. Kuna otsuse juures puudusid nimestikud, siis valikud kõrvaldamise osas olid täiesti meelevaldsed. Kuna Kirjastajate ja Raamatukauplejate ühing saatis kirja Hariduse Rahvakomissarjaadile, soovides nimestikke antud otsuse juurde, moodustatigi 10
kaitsev 3) NSV Liidu vastane 4) kommunismi vastu sihitud kirjandus. 16. augustil uus korraldus, millega keelati 1) NSVL 2) ENSV 3) töötava rahva eluliste huvide 4) sotsialismi ülesehituse vastased teosed. Kindlasti tuli eemaldada kogu usuteaduslik kirjandus ja Zinovjevi, Rõkovi, Trotski, Buhharini teosed. 22. augustil sisekaitseülema Harald Habermani korraldus, millega tuli kõrvaldada NSVL vastane laimu- ja ässituskirjndus 2) suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist õigustav kirjandus. 3) shovinistlikku viha ja vaenu õhutav kirjandus 4) igasugune usuline kirjandus See kirjandus tuli kõrvaldada 1. septembriks ja saata Lõuna-Eestis Tartu C?likooli raamatukokku (hävitati), Põhja-Eestis Riigiraamatukokku Toompeal (ei hävitatud). Need korraldused olid väga ebamäärased: Eesti Raamatukauplejate C?hingu kirjas Haridusministeeriumile väideti, et a?on küll tahe olla lojaalne, see käib aga üle jõu ja mõistusea¯. 23
annaabi.ee 
