Hoolimata sellest ei lasknud ma tujul langeda. Panin riidesse, sõin hommikus ja asutasin end kooli poole teele. Klassi astudes olid kõik kuidagi kahtlase näoga. Mõned näitasid minu peale näpuga, teised naersid. Ma ei saanud midagi aru. Kuniks ma vaatasin enda armsa klassiõe hallidesse silmadesse, mis põlesid vaenust. Ma olin segaduses ega mõistnud midagi. Pärisin temalt, et mis lahti? '' Suurt midagi peale selle, et su unistuste mees on ka enda staatusest teadlik!'' lausus ta kurjakuulutaval irvel. Ma ei suutnud seda uskuda. Ta ju lubas, et ta ei iitsata sellest kellelegi. ''Eks tuleb tunnistada jah, et ma olen päris kuum tükk,'' ütles mu ,,prints valgel hobusel", ''sinu kohta ei saa kahjuks sama öelda!'' See tegi pisut haiget. Mitte niivõrd see, mida ta minust arvas, vaid fakt et ma olin teda pidanud teistsuguseks. Igatahes ei suutnud ma enam klassis viibida ja jooksin sealt minema. Krahmasin garderoobist jope ja jooksin koju.
Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ebakindluses? Kui aga inimene soovib siiski omada kindlaid orientiire oma elu
annaabi.ee 
