Kas ka need, või mõned neist, minust taas lahkuvad? Ma ei tea seda, ent ma ei karda: sest minu suhe nendega on nii puhas, et me püsime koos lihtsa hingesuguluse läbi, ja et mu elu geenius on seega ühiskondlik, mõjub selle hingesuguluse energia igaühele, kes on sama üllas kui need mehed ja naised, ükskõik kus ma ka ei viibiks. Ma pean tunnistama, et selles küsimuses on mu loomus äärmiselt hell. Mul on peaaegu ohtlik muljuda kobaraist hellade tunnete, selle "kuritarvitet veini magusat mürki"1. Uus inimene on minu silmis suur sündmus, ta röövib mu une. Sageli olen maalinud endale ette toredaid kujutluspilte inimestest, sisustades nii võluvaid tunde; ent rõõm lõpeb ühes päevaga, see ei kanna vilja. Sellest ei sünni mõtteid; mu tegusid see vaevalt muudab. Sõbra saavutuste üle pean ma tundma sama suurt uhkust kui enda omade üle ja osadust tema voorustes. Kui teda kiidetakse,
väevärbamise sundis peatama, mis tema teada sõjaks Poolaga sai käima pandud. Asja uurides ent selgus tal, et hoopis sõjaplaan see oli meie vastu. Nördinud, et tema haigust, vanust, nõrkust nii on kuritarvitet, ta vahistab siis Fortinbrase, saab talt tõotuse, et Taaniga ei sõdi Norra eal. Ja seega taas kord Norra kuningas nii ühist rahulepet kinnitab, vaid väikse palve meile esitab, et rahumeelselt oma valdustest me läbi lubaks viia vägesid,
annaabi.ee 
