..9 Vahetu kaasaeg ei tunnistanud noort generatsiooni mitte päris reservatsioonideta, sest neile oli eelnenud eluläheduse periood, millele reaktsiooniks arbujalik kunstipreesterlus osalt oli ka sekkunud. "Luule peab olema vaba ja rippumatu, alles siis võib ta tõeliselt vallutada elu ja seda paremate ja puhtamate ideaalide poole juhtida," sõrendas Talvik oma artikli "Luule ja elu" juhtmõtet (Talvik 1937: 61). "Suur loominguline inspiratsioon rajab sildu ka kõige pimedamate kuristikkude kohale; ta muudab isegi eluläheduslased "esteetideks" ning "esteedid" eluläheduslasteks", näitab Talvik sealsamas ajastut iseloomustavale poleemikale lahendust (Talvik 1937: 62). Talviku, Alveri, Masingu kogud, "Arbujate" antoloogia ja neid soosiv kriitika eeskätt Orase sulest kujundasid ja kinnistasid 1930. aastate lõpu kui luule kuldaja mainet. Loogiliselt pidi kujunev täius saama vastulöögi. Selle andis Juhan Sütiste artiklis "Meie uusromantika pärapoeesia" 1940. aastal
nukkadest kinni hoides. Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil, mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat. Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus 8 1 ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad. Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas, selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas, ühesilmaline, lombakas
annaabi.ee 
