Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t. normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse ,,Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks", 1952), lennukat luulet (nt. Juhan Smuuli ,,Poeem Stalinile", 1949) ja propagandast nõretavaid filme (nt. Herbert Rappopordi ,,Elu tsitadekkus", valminud ,,Lenfilmis" 1947).Tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem kurioosumiteks. Kui 1950ndate keskpaigas jäik stalinism läbi sai, siis kultuurielus see kohe ei avaldunud. Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikuks tehtud ning keegi ei saanud kindel olla, et ´´pakane´´ ootamatult tagasi ei tule. Pilt hakkas muutuma alles 1960ndail aastail, kui tegevusse astus uus, juba Eesti NSV-s sündinud või vähemalt üles kasvanud põlvkond, kes ei pidanud püüdlikult tõestama, et nad on nn. Nõukogude inimesed, üldse läks kogu õhustik
loomiseni. 7. sajandil elanud piiskop Ussher tegi selle põhjal kindlaks, et maailm loodi 4004 eKr, hilisemad õpetlased panid selle täpsemalt paika: nimelt toimus suursündmus 23. oktoobril 4004 eKr, kell 9.00 hommikul. See dateering andis õpetlastele kindla ja muutumatu piiri esiajaloo uurimiseks ning kõik sündmused pidid sellesse mahtuma. Veel 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi algul ei osatud muinasleidude kohta adekvaatseid seletusi anda. Leide peeti kurioosumiteks kivikirveid peeti piksekirvesteks, põletatud luutükikesi sisaldavaid saviurne arvati olevat maa sees kasvanud loodusobjektid, megaliitkalmeid aga olla ehitanud hiiglased. Et niisugustest seisukohtadest vabaneda, läks tarvis kahte suurt avastust. Esimene neist põhines geoloogial. Nii oli juba 1785 aastal soti geoloog James Hutton oma teoses "Theory of the Earth" avaldanud arvamust kivimite stratigraafiast, st nende paiknemisest üksteise peal olevate kihtidena
annaabi.ee 
