Ära, ära pelga nõnda, sule laug: alles kaugel lukmeid lõgistamas haug Kuutõbine Kuu nüüd kõike vahastand: kuldab riismeid, vana kolu, räpast, sapist meeleolu, kõik mu mured lahastand. Päeval ramb ma, jõuetu, majatu ja õuetu. Nüüd ma lendan, üle linna otse õnne tõstan rinna; asjata ma ahastand. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, podiseb vaid tasakesi. Nüüd kõik tuuled mulle päri! Jätsin koitand sängirahked, majalised kurilahked, jätsin naise, jätsin nime. Nüüd ma, nüüd ma leian ime: öö ees - avar ulgumeri! Abja Gümnaasium, Birgit Karu, 11.klass
otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi, nõnda võtan võimust sust. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult! podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind: Nüüd kõik tuuled mulle päri! seedrisüle viigipuult! Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki, majalised kurilahked, vallutama torni kõrki jätsin naise, jätsin nime. - Uuria naine, näed sa mind? - Nüüd ma, nüüd ma leian ime: Kuhu käed mu kõik ei hakka! öö ees - avar ulgumeri! Murran musta risti takka täiskuu suure karikakra, Ons see jõgi? Vahuviin! pistan sulle juustesattu, Päeval mustjas porimauk, paistma kiharatesakra. mauk või madu maoli kõrkjas. Mürki pruulib näsiniin
annaabi.ee 
