SÕJARETKEDE PEATUSPAIGAD Ratsu Seteri kõrvale oli kinnitatud kõrge bambusvarras Tingis-khaani kokkukeeratud valge lipuga. Telgi ümbruses asusid ihukaitseväelased, turgaundid, kes kandsid soomusrüüsid ja raudkiivreid: nad valvasid, et ükski elusolend ei läheneks suurkagaani telgile. Üksnes need, kellel olid erilised, tiigripea kujutisega kuldplaadikesed paitsaad võisid mööduda turgaudide vahipostide tunnimeestest, et läheneda kollase siidtelgiga kurgaanile. Pisut kaugemal stepis paiknesid laia musta rõngana tatari jurtad ja punakaspruunid telgid. See oli Tingis-khaani isiklik kurenn ehk jurtade ring rändlaagri pealiku jurtaga keskel. See oli peatuskohaks tuhandetele ihukaitseväelastele ratsanikele valgetel hobustel. Sellesse kaitse salka kuulusid vaid ainult kõige suursugustemate khaanide pojad; nendest valis kagaan välja kõige taibukamad ning ustavamad ja määras need salkade pealikuteks. Veelgi kaugemal
05.2008. 8 ,, "- arheoloogiline kultuur, mis oli levinud pronksiajal (1450- 1200 eKr) tänapäeva Ukraina ja Poola aladel. 7 näiteks toitu, tööriistu, relvi jne, mis vanade uskumuste kohaselt olid uues elus vajalikud. Relvad kaitsesid oletatavalt surnut ka deemonite eest. Haud kurgaan9 oli ühe või kahe meetri kõrgune. Mõnikord asetati kurgaanile puupost, kivid või ehitati väike varikatus, mille all hing võis puhata. Slaavlased matsid surnuid asulatest väljapoole: kas jõe või allika äärde, metsa või künka kõrvale ( 1995: 216-220). Tseremooniat iseloomustas kohalviibivate itkejate nutmine ja laulmine. Seejärel koguti lahkunu tuhk urni ja maeti hauda. Tuha matmisele järgnes matusepidu ning sellega kaasnev pidusööming ( 1995: 208-213). 988. aastal lasi keiser Vladimir end ristida, millega algas Vana Venemaa ristimine
annaabi.ee 
