oluline, et tüli Taani kun ja Ordu vahel oleks likvideeritud ja valitud ühise tegutsemise siht venelaste vastu, kelle ala pidaski silmas lpngus edasite vallutuste suhe. Pärast Vene küs ebaõnnestunuid lahendamiskatseid 1240ndate algul suundus Sksa ordu vallutuslik peahuvi leedulaste vastu. Ordu eriharusid üks Preisis ja teine Liivi ja Kuramaal lahutas sõjaka leedu hõimu käes olev Samogiitia, mis sai tuge kurelastelt, semgallidelt, preislaste idapoolsetelt hõimudelt. Peale koh rahva oli Samogiitia poolele võitlejaks Leedu. Suurvürst Mindaugasloovutas liidulpngu põhjal Ordule Samogiitia, Ordu retked sinna kohtsaid kohalikepoolt ägedat vastupanu. Durbe lahingus sai orduvägi samogiitidelt 13.juulil 1260 otsustavalt lüüa. Durbe lahing julgustas ka Ida-Baltikumi põlisrahvaid > vastuhakud, ka Saaremaal, kuhu Ordu tegi vabadusvõitluse summutamiseks 1261 kevadtalvel suure
et nad oma vabadusse jäädes kuuluksid ainult Kristusele ja alluksid Rooma kiriku sõnakuulmisele (U. B. 97, v. ka 144). Seesama paavst kutsub 1234 teiste hulgas Mõõgavendade ordu meistri ning rüütlid enese ette, et need aru annaksid muu seas oma vägivallategudest (kurelaste suhtes) vastristitute vastu, keda nad on orjastanud, olles raskemaks pahanduseks ja komistuseks (scandalum) niihästi teistele vastristituile kui ka paganaile, keda tuleb ristiusku pöörata. Nad on kurelastelt nendega seaduslikult tehtud lepingukirja vägisi ära võtnud ja siis ülekohtusel viisil sõda alustanud ning ilmsüüta verd valanud. Nad on ka muidu vastristituile suurt ülekohut teinud, maid, omandusi ja muud vara vägivaldselt oma kätte kiskunud. Kõik see takistab nendes maades ristiusu asja (fidei negotium) ja on usule kahjuks (fidei detrimentum, Livonica 20 ja 21, 10, 42). Ka Riia piiskopi Nikolai on paavst kaebealusena ette kutsunud, ja juba oma kirjas 5. II
annaabi.ee 
