lemmikuga. Põhjuseks võiks olla ehk pala hüppeline, kuid kaasakiskuv meloodia. Teos algas aeglaselt ja vaikselt, võiks öelda, et ka kurvameelselt. Edasi muutus muusika pisut valjemaks, kusjuures tempo jäi esialgu muutumatuks. Seejärel jäi muusika jälle vaiksemaks ning mulle tundus, et vaiksed perioodid teoses muutuvad valjudeks ja vastupidi mingi korrapärase süsteemi alusel. "Adagios" asendusid rõõmsad toonid aeg-ajalt kurbadega. Pärast pausi hakati esitama põhjanaabrite läbi aegade tuntuima helilooja Jean Sibeliuse muusikat. Täpsemini muusikat näidendile "Surm". Esimene ettemängitud osadest kandis pealkirja "Valse triste". Seda teost võiks kõige paremini iseloomustada ehk äärmusteni muutuv tempo ning Sibeliuse puhul tüüpiline põhjamaine kargus. "Valse tristele" järgnev "Conzonetta" jäi mul mõjuvatel põhjustel kahjuks kuulmata. Kolmas ettemängitud osa oli "Kurikohtaus"
» «Olid sa siis Prohveti-Pardiga nii hea tuttav?» «Olin küll. Ta õpetas mind ka kõiki sõjariistu tarvitama.» «Mida sa praegu lugesid?» «See koht räägib Messeenia sõdadest.» «Messeenia sõdadest? Sa armastad ajalugu uurida?» «Armastan küll. Kuid sügavamalt uurida ma kõike ei jõua, selleks on eremiidi ja ka kloostri kirjavara liiga vähene. Aga ma kosutan ennast suurte, tõsiste me,este eeskujul, olen rõõmus muinasaja rõõmsatega, leinan kurbadega. Mulle tundub siis, nagu elaksin nende keskel. -- Ka vaimustust äratab ajalugu ja ergutab tegudele.» Jaanuse kõne oli selge ja kõlav, ehk küll pisut veniv, isaisadelt päritud laadi. Rääkimise juures vaatas ta enese ette lauale, kus ta parem käsi puhkas. Emiilia kuulas osavõtlikult ja küsis, kui Jaanus vaikis: «Vist liigutab sind messeenia rahva õnnetu vabadusepüüe väga? Sa olid ju, kui ma sisse astusin, nii sügavas lugemises, et minu sammugi ei kuulnud.»
annaabi.ee 
