Large, Rich, and Beautiful Empire of Guyana", ei olnudki kuraare mida ta kirjeldas, kuigi see oli võimalik. Aastal 1780 avastas Abbe Felix Fontana selle, et kuraare mõjub pigem skeleti lihastele kui närvidele ja südamele. 1800. aastal Alexander von Humboldt andis esimesena seletuse, kuidas Orinoco jõe põlisrahvad valmistasid taimedest toksiine. Aastatel 1811-1812 Sir Benjamin Collins Brody eksperimenteeris kuraarega. Ta oli esimene, kes näitas, et kuraare ei tapa loomi ja paranemine on täielik, kui loomale tehakse kunstlikku hingamist. 1825. aastal Charles Waterton kirjeldas klassikalist eksperimenti, kus ta hoidis emast eeslit elus, kellele oli manustatud kuraaret läbi kunstliku hingamise. Watertoni on tuntud samuti selle poolest, et ta tõi kuraare Euroopasse. Robert Hermann Schomburgk kes oli kogenud potaanik identifitseeris
Bernard, kelle unistuseks oli eksperimentaalmeditsiini loomine, mis ühendaks füsioloogiat, patoloogiaõpetust ja ravi. Elu käsituses püstitas ta nn milieu interieur kontseptsiooni (vt ptk 8). Bernard avastas, et pankreasenõre omab tähtsust lipiidide ainevahetuses ning maks tähtust süsivesikute omas, ta andis oma töödega palju endokrinoloogiale. Lõi diabeedi teooria. Jätkas ka Magendie tööd närvisüsteemi vallas, mõjutades närve mh kuraarega. 5 Ta väitis, et ,,füsioloogia on teaduslik baas, millel rajaneb kogu meditsiiniteadus". 1865. aastal avaldas Bernard töö Sissejuhatus eksperimentaalmeditsiini uurimisse, milles annab oma kuulsad postulaadid (mida ilmselt ei ole liigne ka kaasajal teinekord meelde tuletada): · Teadlane on see, kes tungib tundmatusse maailma; · Autoriteedid (skolastika) peavad taganema (eksperimentaalselt tõestatud) faktide ees;
annaabi.ee 
