Kaljo kiisk Kaljo kiisk läks 1995. aastal riigikokku ja oli seal kaheksa aastat. Ta räägib, et “Punane viiul” oli ta kõige halvem film. Sellel filmil puudub kuntstiline väärtus. Kinoliidu esimees oli Kaljo 23 aastat. Kinoliidu praegune maja tehti tema ajal. Enne seda oli seal Poola saatkond. Nad said moskvast raha ja tegid kinomaja. “See aeg oli hea,” väidab Kaljo, “sest siis käis palju rahvast.” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Kaljo käis ka sõjaväes. Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane.
juhuslikust, Kuidas jumal kilpkonna kesta lõi ja seal sees pingule kuivand soolikad helisema hakkasid. Ning siiani on harf seal väga püha pill. Heebreas oli muusika aga tähtsaks saatjaks suursündmustel. Näiteks muusika saatel loeti ette kümme käsku. Ning muusikat muidugi kasutati ka kellegi kiirmiseks või ülistamiseks. Sealseks tõeliseks muusikuks peeti kuningas Taavetit. Tunti teda nii muusika terapeudina kui ka laulu sõnade autorina. Vanaheebreas oli kuntstiline laulmine vastulaulmine. Seda tehti kahte moodi. Et kas eeslaulja ja vahelduv rühma vastulaulmine, või siis kahe rühma omavaheline vastulaulmine. Vanas kreekas Hakkati muusika arenemisel tegema juba lavastusi. Need olid tragöödia lavastused kus mängisid kaasa nii inimesed kui ka pooljumalad. Tragöödia arendati Dionüüsia järgi. Dionüüsia on viljakusejumala auks tehtud kevadused rahvuslikud peod, kus lauldi tantsiti ning etendati
annaabi.ee 
