Minu jaoks on kummaline, et Merleau-Ponty on oma tajukäsitluses individualistlik, aga hilisemas kunstikäsitluses enam mitte nii väga. Tundub, et ta ei suuda aktsepteerida teadlasi kui maailma olemuse edasiandjaid, mis on minu meelest kummaline. Kas matemaatika ei ole siis ka viis kuidas maailm end esitab? Matemaatika on ju harmooniline ja korrastatud tervik nagu maailmgi. Matemaatikud tajuvad samuti maailma, ehk veidi teisiti kui kunstnikud, kuid nagu kunstnikudki, lisavad nad maailmale oma kogemuse. Miks me ei suuda käsitleda teadust omamoodi kunstina? Alguses ei peetud ka impressionismi kunstiks ja impressioniste ei lastud Pariisis suurtele näitustele ning nad olid üldise põlu all. Kuid kui nad ei oleks leidnud toetajaid, ei oleks meil võibolla praegu Mantet', Monet' ja Cezanne'. Ma nõustun Merleau-Pontyga mitmes aspektis, kuid minu meelest jääb ta kohati piiratuks suutmata näha maailma tervikuna, ehk on
aksepteerinud seda kunstina (ka Courbet' kritiseeriti ja tõrjuti, kuid keegi siiski ei öelnud et see ei oleks kunst, akadeemiline kriitika taunis ta viise ja ideoloogiat kuid kunagi ei süüdistatud teda oskamatuses maalida.. impressioniste just selles aga süüdistatigi). I'de sotsiaalne positsioon oli madalam sest ühiskonna meelsus oli konservatiivsem. Kui Romantikud olid 19saj veel salongikõlbulised ja realistis mässajad kuid siiski kunstnikud, siis impressionistid polnud enam kunstnikudki. Postimpressioniste enam isegi ei vaevuta sõimama, peetakse väljaspool kunsti asuvaks (ses suhtes on isegi sõimamine parem kui maha vaikimine). (üldiselt kui tekib uus ja kole asi siis eelmine asi saab juba aksepteeritavaks) Impressioniste inspireeris siiski usk, et nad on ühiskonna avangard. Uute kogemuste pakkujana nähti temas sotsiaalselt edendavat jõudu (mis on siiani ka tänapäeval avangardkunsti jõuks-mõtteks-motivaatoriks) Alexandre Cabanel
annaabi.ee 
