nende kannatusi näha pole. Mõlemad suunad muutsid mingil määral inimeste väärtusi, eks realism aitas inimestel aru saada, et alati pole välimus kõige tähtsam, vaid loeb sisu. Maastikumaalidel ei annagi loodust väga ilustada, sest see on juba loomulikult seda, aga need maalid näitavad kui võimas ja kaunis võib loodus olla. Realismi kunstilt nõuti, et ta aitaks lahendada ühiskondlikke probleeme, siis maalikunst oli sellele nagu tasakaaluks, pakkudes inimesele meelerahu. Realismi kunstivoolul oli ja on palju erinevaid esindajaid, kes igaüks annab realismile just talle omase värvingu. Palju realism muidugi ei erine, sest põhimõte on ju kõigil sama: kujutada maalitavat tõetruult ja ilustamata, objektiivselt. Realism ei soosi oma mõtte lennukust ja kujutlusvõimet, see tahab just seda, mida nähakse. Ühest küljest lihtsustab see kunstniku tööd, sest ta ei pea ise eriti pingutama. Teise nurga alt vaadatuna võib see
vormilt uueks vooluks muutunud, kui tema sisuline erinevus - tegemise taotlus on muutunud ketramise ajal laulvast kasumiahneks rabamiseks (kindlasti liiga äärmuslikult väljendudes, kuid siiski). See oli üks näide variandist, kus kõigel kunstil, mis püüab jälgida mõnda konkreetset voolu, on juures tänapäeva laia silmaringi maik. Näitena võib tuua veel ükskõik, mis kunstivoolu värgijat, kes püüab võibolla küll tegutseda kindlal minevikus esinenud kunstivoolul, kuid mitte selles keskkonnas ja ajalises kontekstis olles on tulemuseks ikkagi midagi muud. Kunstnik ise ei pruugi taibata, et ta ei tee puhast stiili, olgu sees siis, milline tahes. Tema loomingu vormi lähemalt uurides ei pruugi ka iga kord märgata erinevusi ega vastuolusid taotletud stiili suhtes. Ometi ei saa praegusel ajal loomingut tõsiselt võtta millegi muu, kui postmodernismina. Nimed Kunsti, kirjanduse, filosoofia ... voolude nimetamine,
annaabi.ee 
