asulate kujundamist. Arhitektuuri liigitatakse: 1) sakraalarhitektuuriks (tempel,kirik,kabel) 2)profaanarhitektuuriks (loss,kindlus,elamu, avalikud hooned) 3)maastikuarhitektuuriks (aed, park) Arhitektuurse keskkonna kujundamisele eelneb reeglina ruumiline planeerimine. Planeeringuga määratakse ehitusõigus. Arhitektuur kuulub ainelisse kultuuri ja kunsti, mistõttu arhitektuur sõltub oluliselt nii ajastu ehitustehnikast ning otstarbenõudeist aga ka ilupõhimõtteist ja kunstivaadetest. Kadrioru loss Tallinna linnas Valge Maja on Ameerika asuv barokkstiilis loss Ühendriikides asuv presidendi hoone Graafika Graafika on üks kujutava kunsti põhiliike, millesse kuuluvad joonistus- , joonestus- ja kirjakunst, joonistus ja paljundustehnikad. Graafika peamised väljendusvahendid on joon ja peamiselt mustvalge pind. Levinud on ka värvigraafika
SISSEJUHATUS Arhitektuur tähendab kõige laiemas mõistes ehitiste ja neid ümbritseva keskkonna kujundamist. Teisisõnu hõlmab see nii üksikute ruumide kui ka tervete asulate kujundamist. Arhitektuur sõltub oluliselt nii ajastu ehitustehnikast (eriti ehitusmaterjalidest ja konstruktsioonitüüpidest) ning otstarbenõuetest aga ka ilupõhimõtetest ja kunstivaadetest. [1] Arhitektuur ehk ehituskunst on teadus ehitiste projekteerimisest ning püstitamisest. Esimesed arhitektid olid egiptlased, kes püstitasid suuri püramiide juba enam kui 7000 aastat tagasi. Meisterlikud ehitajad olid ka kreeklased, kelle kätetööst annavad ülevaate tänapäeval säilinud templid. Kreeklasi jäljendasid aga roomlased, kuid seejuures tegid nad omapoolseid täiendusi ehk kasutades võlvkaari, mis võimaldasid neil rajada suuremaid ehitisi. [2]
põhimõtted ka kirikumuusika komponeerimist ja vastuvõttu. Tegelikult algas see mõju juba 18. sajandi teisel poolel, Valgustusajastul. Kirikumuusika tähtsaks ülesandeks kujunes mõjutada, liigutada, ülendada kogudust (ja koguduse muusikaline maitse ei olnud rafineeritud), sõna ,,ülendamine" muutub siin oluliseks. Kirikumuusika ideaaliks sai ,,õilis lihtsus" (see omamoodi lööksõna pärineb 18. sajandi teise poole, s.t Valgustusaja ja ühtlasi klassitsimi kunstivaadetest). Muusikas oli selle mudeliks pidulik akordiline saatefaktuur ja hümnilik, tundeline meloodia. Huvitav on see, et ,,õilsa lihtsuse" printsiip kandus edasi 19. sajandi kirikumuusikasse ja ühines siin 19. sajandi alguskümnenditel tärganud Palestrina-vaimustusega, mis puudutas nii katoliku kui ka protestantlikku kirikumuusikat. Palestrina-renessanss. See oli nii mõjukas, et sellest tuleks pikemalt rääkida. Palestrina muusika sai 19
annaabi.ee 
