Kunstiteraapia psühhiaatrias V. Karkou ja P. Sanderson defineerivad oma raamatus ,,Arts Therapies" kunstiteraapiat kui uute seoste, uute suhete ja tähenduste avastamist turvalises ja eelarvamustevabas keskkonnas, mis võimaldab kliendil leida alternatiive elus ja teistega suhtlemise võimalusi. Kunstiterapeudi roll selles on luua alus protsessi alustamisele ja toetada jätkamist. Kunstiteraapia mõjutab inimest tervikuna, kaasates sensomotoorikat, taju, kognitiivset, emotsionaalset, füüsilist, sotsiaalset ja vaimset aspekti. Areng kunsti läbi on isiksuse areng tervikuna. Kunstiteraapiat hinnatakse kui tervendavat potentsiaali omavat tegevust, mis võib mõjuda elumuutust vallandava kogemusena. Osteri (2004) järgi annab kunstiteraapia võimaluse sekkuda pehmelt, mitte konfronteerival
vaiksel rannal või mäe ääres ja mõtleb probleemilahendamisvõimalustele. Kui see osutub liiga keeruliseks ja klient tunneb end sellega jännis olevat, võib ta kutsuda oma "sisemise nõustaja" ja rääkida talle oma murest ning hoides seda dialoogi temaga, liikuda koos probleemi lahenduse juurde. Kunstiterapeut võib paluda kliendil joonistada see dialoog pildile, et tuvastada sümboolne tähendus saadud sõnumist. Mitmeid meetodeid enesetervandamisest või tervendamisest läbi kogenud kunstiterapeudi juhtimise võib lugeda King'i huvitavast raamatust "Imagineering for Health: Self-Healing Through the Use of Your Mind" (1981). Selliste raamatute autorid kipuvad tähtsustama oma usku, et tervenemine ja transformatsioon on juhitud peamiselt indiviidi võimest kuulata oma sisemisi sõnumeid (Feldenkrais, 1973; Naisbitt, 1982; Walsh & Shapiro, 1983). JUHTUMI MATERJALID
annaabi.ee 
