ilmumata. Ka see romaan anti raamatuna välja pärast Bi surma. Venemaal oli B ebasoosingus, ei tahetud avaldada. '25 ilmus Venemaal siiski imekombel ta jutukogu "Saatuslikud munad" (e.k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid Ble võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud. Bi eest püüti seista, aga ei mõjunud
ilmumata. Ka see romaan anti raamatuna välja pärast B-i surma. Venemaal oli B ebasoosingus, ei tahetud avaldada. '25 ilmus Venemaal siiski imekombel ta jutukogu "Saatuslikud munad" (e.k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid B-le võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud. B-i eest püüti seista, aga ei mõjunud. Lõpuks kirjutas B Stalinile kirja '30 a