Jüri Arraku näitus Arvustus Käisin 17-ndal jaanuaril Jüri Arraku näitusel Viljandi kunstisaalis. Ma olin päeva esimene külaline, kuid enne kui lahkusin oli ka päeva teine külaline juba ringi vaatamas ning samamoodi nagu minulgi oli ka temal kaasas fotoaparaat, et teha pilte maalidest. Käiies mööda kunstisaali, märkasin, et Arraku maalidel kujutab ta tihti oma tegelasi maskides. Ma leian, et sellega on kunstnik üritanud väljendada seda, et me üritame kõik kellegi teisena näida kui iseendana ja see tõttu ka oma toestel seda kujutanud. Torkas ka silma, et ta on kasutanud suhteliselt palju tumedaid toone, peamiselt erineva varjundiga pruune ja musta. Teiste maalide kõrvalt hakkasid enim silma ja meeldima mulle kolm maali: "Andres Ehini portree", "Kahekõne kõiksusega" ja "Kahekesi"
Caravaggio. "Bakchos", 1590-ndad, õlivärv lõuendil, Uffizi, Firenze, Itaalia. Kokkuvõte Dionysosel ehk Bakchosel oli omapärane lugu ja samuti tähtis roll Vana- Kreeka ühiskonnas. Näiteks arenes talle korraldatud pidustuses välja vanakreeka tragöödia. Talle korraldatud ja pühendatud pidustused olid iseäranis köitvad antiigijärgsetele luuletajatele ja kunstnikele. Tänan kuulamast! Kasutatud kirjandus Marcus Lodwick. ,,Kunstisaali kaaslane", AS Sinisukk 2002. Eric Chaline. ,,Jumalate raamat", AS Koolibri 2005. http://en.wikipedia.org/wiki/Bacchus_and_Ariadne http://www.abcgallery.com/C/caravaggio/caravaggio.html http://www.abcgallery.com/P/poussin/poussin.html
Seintel möödusid minust kordamööda värvilised guassmaalid. Nad ei suutnud minus piisavalt tähelepanu äratada, tundusid justkui maalidena, mida suudaks teha iga teine EKA lõpetanu. Suundudes edasi hakkasid vastu tulema mingid kunstiteosed, mida oli tehtud värvilisest plastmassist, klaasist ja muudest huvitavatest vidinatest. Nad panid mind küll peatuma, kuid nende tagamõttest minusugune lihtsameelne inimene aru ei saanud. Juba kunstisaali sisenedes kuulsin, et kusagil räägib keegi lives. Siiski osutus see videoks, lähemalt seda kuulata ei õnnestunud, sest teleka ette oli koondunud hulgaliselt fanatte, kes varjasid kogu vaatepildi ära. Linnautoopia oli minujaoks juba arusaadavam. See andis mulle pildi, millisena kujutasid ette noored kunstnikud Tallinna tulevikus. Nad kujutasid maju ja elukeskkonda voolujooneliselt, kõik tundus väga ,,ufolik", justkui star-treki filmist. Teosed olid enamjaolt must-valged, küllaltki
annaabi.ee 
