kunstiteostel on ühine varjatud tunnus - nad võlgnevad oma staatuse teatud sotsiaalsele raamistikule või institutsioonile. Ent mõni aeg hiljem võtab ta oma sõnad tagasi ja selle asemel rõhutab ta, et kunst on teatud sotsiaalne praktika, mis koosneb mitmesugustest konventsioonidest ja reeglitest, mis määratlevad eelkõige kunstniku ja publiku rolli. Ühe kunstidefinitsiooni asemel pakub Dickie nüüd välja terve rea omavahel põimuvaid definitsioone, mis peavad kirjeldama kunstipraktikat kui süsteemi: kunstnik on isik, kes osaleb arusaamisega kunstiteose tegemises; kunstiteos on teatud tüüpi artefakt, mis on loodud selleks, et esitada seda kunstimaailma publikule; publik on isikute kogu, mille liikmed on mingil määral ette valmistatud selleks, et mõista objekti, mis neile on esitatud; kunstimaailm on kõigi kunstimaailma süsteemide koguhulk. Ainus, mille juurde Dickie on veel kindlaks jäänud, on väide, et kunstiteoseks olemine on teatud staatus.
ilmunud raamatus Kunstiring võtab ta tagasi oma väite, et kunstiteose staatus on midagi, mida keegi, kes tegutseb kunstimaailma kui institutsiooni nimel, saab artefaktidele omistada. Selle asemel rõhutab ta, et kunst on teatud sotsiaalne praktika, mis koosneb mitmesugustest konventsioonidest ja reeglitest, mis määratlevad eelkõige kunstniku ja publiku rolli. Ühe kunstidefinitsiooni asemel pakub Dickie nüüd välja terve rea omavahel põimuvaid definitsioone, mis peavad kirjeldama kunstipraktikat kui süsteemi: (1) kunstnik on isik, kes osaleb arusaamisega kunstiteose tegemises; (2) kunstiteos on teatud tüüpi artefakt, mis on loodud selleks, et esitada seda kunstimaailma publikule; (3) publik on isikute kogu, mille liikmed on mingil määral ette valmistatud selleks, et mõista objekti, mis neile on esitatud; (4) kunstimaailm on kõigi kunstimaailma süsteemide koguhulk (Dickie 1984: 80-81). Ainus, mille juurde Dickie on kindlaks jäänud, on
annaabi.ee 
