ringkondades otsitud portretist. Paul Raud oli tänu oma aktiivsele vennale tihedas seoses tollase eesti kunstieluga. 1904. aasta sügisel viibis ta viimase juures Tartus ning tutvust näiteks Karl-Eduard Söödi ja Gustav Suitsuga. Tõenäoliselt just Suitsu vahendusel ilmus 1905. aastal Noor-Eesti I albumis Paul Raua "Muhu rauga" reproduktsioon[4]. Tallinnas kirjutas Paul Raud retsensiooni Ants Laikmaa ateljeekooli näitusele ning haarates ka ise kinni kunstipedagoogilisest mõttes, hakkas 1905. aastal andma eratunde joonistamises ning maalimises. Tema õpilasteks olid peamiselt baltisaksa noored, kuid pole võimatu,et ajal, mil Laikmaa oli pagenduses, käisid Raua juures ka tema ateljeekooli õpilased[4]. 1914-1923 töötas ta Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis ja 1923. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis õpetajana[1]. 1914 kolis Tallinna kaksikvend Kristjan Raud, kes hakkas koos maapaost
Pole siis midagi loomulikumat, kui et Laikmaal nii omaenese tulevikuplaanid kui ka eesti kunstielu jaluleaitamise kavatsused algusest peale seostusid Tallinnaga (Nirk, 1977, 96). 1903. aasta kevadel kolis Laikmaa Tallinnasse (Tiik, 1975, 6). Korduvalt sai kunstnik seal viibides oma tutvusringkonna kaudu kuulda, et õpihimulisi joonistamise ja maalimise alal leiduks, - oleks ainult asjatundlikku juhendajat. See ei saanud kuidagi ükskõikseks jätta, sest kunstipedagoogilisest tegevusest oli Laikmaa ennegi mõtelnud (Nirk, 1977, 96). Ta avas ,,joonistuse- ja maalimise kursuse". Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaad muutma selle sama aasta sügisel ateljeekooliks. Nii sündis esimene eesti kunstiõppeasutus. Laikmaa mõistis, et eesti rahvusliku kunsti tuleviku tagab ainult eesti kunstnike ridade kiire kasv kodumaal (Tiik, 1975, 6). Laikmaa tööaastad Tallinnas olid kõige mitmekülgsemad ja tulemusrikkamad. Laikmaa
proportsioonide tõttu laste joonistusi. Aga laps joonistab ema suurema kui isa, kui ema on perekonnas tähtsam nagu Vaarao vanas Egiptuses. Kui 1958.a. avati Moodsa Kunsti Muuseum/Moderma Museet, tuli Carlo Derkert Rahvusmuuseumist sinna üle. Pesukorvist kasvas välja töökoda, elav ateljee lausa keset muuseumi. Koos kunstnik Birger Forsbergiga külastas Carlo Derkert Egiptuses väikest Harrania küla Kairo lähedal. Sealt sai ta inspiratsiooni Wissa Wassefi kunstipedagoogilisest eksperimentaal-kangakudumiskoolist lastele. Egiptuse laste modernistlikult väljendusrikkaid ja leidlikke kudumeid eksponeeriti kahel näitusel 1960 ja 1966, mis oli selajal kunstimuuseumi kohta julge samm. Harrania sõpruskülaks sai Gävlest 40 km kaugusel asuv Hedesunda, kus Birger Forsberg asutas Hedesunda kudumiskoja, mille praegused ateljeemajad on spetsiaalselt lastele kavandanud tuntud arhitekt Ralph Erskine roll. MUUSIKA
annaabi.ee 
