Euroopas huviorbiiti ning neid loetakse ühe olulisima kunstisuuna − ekspressionismi − kõige silmapaistvamateks esindajateks. Lisaks saksa ekspressionismi põhinimede loomingu tutvustamisele on näituse eesmärgiks valgustada ekspressionismi kui 20. sajandi alguse võimsat kunstiliikumist, mis jättis olulise jälje I maailmasõjale järgnenud eesti kunsti arengutele. Ado Vabbe, Peet Aren, Nikolai Triik, Konrad Mägi jt kogesid Saksa kunstimaastikku vahetult oma õpingute ja reiside käigus, samuti läbi ekspressionistlike väljundite modernses kirjanduses, teatris jne. Näituse kontekst võimaldab kogeda väga mitmekihilisi ekspressionismi edasiarendusi eesti kunstnike originaalses loomingus, rikastades vaadet ekspressionismile kui geograafiliselt laiapinnalisele, dünaamilisele, mitmekesisele ja vitaalsele nähtusele. Mulle meeldis näitus väga, eriti kuna mind on alati huvitanud 20.sajandi dadaism ja
Ene Liis Semper hakkas videoteostega näitustel esinema 1993.a. Kunstniku aineks enamikul videotel on ta enese keha, millest filmides saab kui kaksikolend, nii loomingu subjekt kui objekt. Tema videod on agressiivsed, seksuaalsed, sokeerivad. Kai Kaljo, kes on nii maalinud kui tegelenud objektikunstiga, on samuti leidnud rahvusvahelist tunnustust oma videotöödega. Tema videod tegelevad tihti inimese kohanemisega ühiskonnas, üksinduse ja hakkamasaamisega. Foto toomisel eesti suletud kunstimaastikku on olulisi teeneid Destudio seltskonnal Peeter Lauritsal ja Herkki Erich Merilal, ka Tarvo Hanno Varresel. Alustades 1990.aastate alguses, tõi Destudio kunstinäitusele mitte ainult foto kui tehnika, vaid andis aimu ka reklaamfoto ja moefoto mõjutustest kunstile. Ajal, kui Destudio alustas, oli visuaalne reklaam Eestis alles välja arenemata ning Destudiol olid suured võimalused seda reklaami suunata. Kunstnikud olid omamoodi mängurid kahe ala vahel, väites ise, et
annaabi.ee 
